Täheke nr 6, 1961: Sipsik

 (10)
07. juuni 2011 20:18
sipsiku raamatu kaas
Illustratsioon: Täheke
Mart ja Anu on vend ja õde.
Ühel päeval läks Mart vanaema juurde ja ütles:
„Anul on varsti sünnipäev.“
„Jah,“ vastas vanaema. „Anu saab varsti viieaastaseks.“
„Ma tahan talle sünnipäevaks midagi teha,“ ütles Mart. „Ma tahan talle ilusa nuku teha.“

„Tee siis nukk,“ ütles vanaema.
„Aga ma tahan kohe päris nuku teha,“ ütles Mart. „Mitte mingisuguse paberist.“

Vanaema oli nõus Mardile näitama, kuidas päris nukke tehakse. Ta tõi kapist riidetükke ja vatti ja võttis lauasahtlist oma käsitöökorvi välja. Seal käsitöökorvis olid vanaemal käärid ja niidirullid ja lõngakerad ja nõelatopsik ja sõrmkübar ka veel.

Siis õpetas vanaema Mardile päris nukkude tegemist.
„Nukk tuleb riidest välja lõigata ja siis kokku õmmelda ja täis toppida,“ ütles vanaema. „Ja kui kõik valmis on, siis värvitakse nägu pähe ja pannakse lõngast juuksed.“

Nii hakkaski Mart Anule sünnipäevaks nukku tegema.
Esimesel päeval tegi keha.
Teisel päeval tegi pea.
Kolmandal päeval tegi kaks kätt.
Neljandal päeval tegi kaks jalga.

Aga kõik see oli väga raske ja mitu korda läks nõel sõrme ja see oli väga valus, nii et Mart ükskord isegi nuttis. Aga siis mõtles ta, et Anul on hea meel, kui sünnipäevaks nuku saab. Ta õmbles pea kehale külge ja siis veel käed ja jalad.

Viimaks oli nukk valmis. Aga see ei olnud sugugi ilus nukk.
„Pole viga,“ ütles vanaema Mardile. „Peaasi, et see on sinu enda tehtud.“

Aga Mart oli ikkagi kurb. Ta võttis nuku kätte ja läks tuppa.
„See pole kellegi õige nukk!“ ütles ta. „On mingisugune sipisik.“

Aga korraga ütles peenike hääl:
„Ära nuta midagi! Ma pole küll just eriti ilus, aga see-eest pole mul jälle muidu viga.“

Mart ei saanud äkki arugi, kust see peenike hääl tuli. Aga viimaks ta taipas, et see oli ju tema enda tehtud nukk, kes niimoodi rääkis!

„Kuidas?“ imestas Mart. „Kas sa siis oskad rääkida ka?“
„Oskan küll,“ ütles nukk.
„Mis su nimi on?“ küsis Mart.
„Sipsik,“ ütles nukk. „Sa ju ise panid mulle selle nime.“
„Aga kuidas sa küll rääkida oskad?“ imestas Mart jälle.
„Sa tahtsid nii kangesti Anule heameelt teha ja tegid mind nii suure armastusega, et ma hakkasingi elama,“ ütles Sipsik. „Eks ole tore, et ma elama hakkasin?“
„On küll tore!“ hüüdis Mart. „Nüüd on Anul sinu üle kindlasti väga hea meel!“

Ja siis jõudis kätte Anu sünnipäev.
Kui Anu eelmisel õhtul magama heitis, oli ta alles nelja-aastane. Aga sünnipäevahommikul ärgates oli ta juba viiene. See oli väga imelik, et ta niimoodi äkki üleöö viieseks sai. Aga nii see ometi oli, sest laual kringli aukude sees põles ju viis küünalt – iga aasta kohta üks.

Kingitused olid ka sealsamas: mosaiik ja üleskeeratav part ja kuldsete juustega nukk ja siis veel üks väga naljakas triibuliste pükstega nukk. Siis tulid ema ja isa ja vanaema ja Mart ja kõik soovisid talle palju õnne. Ning Mart ütles talle tasakesi kõrva sisse:
„See lõngast juustega nukk on Sipsik. Ta elab!“

Ja korraga ütles peenike hääl:
„Palju õnne sünnipäevaks!“
See ütleja oli Sipsik. Nüüd sai Anu aru, et Sipsik tõesti elab, ja tal oli Sipsiku üle väga hea meel. Palju parem meel, kui selle kuldsete juustega nuku üle, kuigi sellel oli helesinine kleit ja ta meeldis Anule väga.

TÄHEKE

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved