Täheke nr 12, 1986: Kohtumine näärivanaga

 (2)
15. detsember 2010 15:36
Tähekese illustratsioon
Tähekese illustratsioon
Mari oli emaga rannas. Nad võtsid seal päikest, nagu inimestel suvel kombeks. Äkki hüüdis Mari: „Ema, näe, näärivana!*“.
„Mis sa lobised, mis näärivana,“ pahandas ema, aga vaatas siiski sinnapoole, kuhu tüdruk näitas. Muidugi polnud seal näärivana. Oli üks tavaline päevitaja, tõmmu kui neeger. Habetki polnud tal ees.

„On küll, on jah näärivana,“ ei jätnud Mari järele. „Vaata, täpselt samasugused silmad kui meie näärivanal.“
„Mis näärivana see ka on!“ raputas ema pead. „See pole näärivana, ma ütlesin ju. Kui ei usu, mine küsi järele.“
„Lähengi,“ ütles Mari ja sammus otseteed mehe juurde. „Tere, näärivana,“ teretas ta julgelt.
„Tere,“ ütles mees. „Kas sa tahad luuletust lugeda?“
„Ma ... ma loen siiski parem sellele õigele näärivanale. Sellele habemega. Talvel.“
„Sohh,“ imestas mees. „Aga mina olengi ju õige näärivana.“ Ta kummardus ja sosistas Marile kõrva: „Tead, mul on praegu lihtsalt puhkus. Tulin lõunasse suvitama. Hakkas nii palav, et ajasin habemegi maha. Küll talveks uus kasvab. Ainult ära kellelegi välja räägi, et ma näärivana olen. Mul pole ju kinke kaasas.
„Hästi,“ ütles Mari. „Talvel tooge mulle siis vildikaid.“
„Muidugi toon,“ lubas näärivana. „Aga nüüd lähen ma küll ujuma. Teil on siin nii palav.
Mari läks ema juurde tagasi.
„Noh, kas oli näärivana?“ küsis ema.
Mari tahtis juba öelda, et oli küll, kuid siis tuli talle näärivana palve meelde.
„Ei olnud.“
„Mis ma ütlesin!“ ütles ema rõõmsalt.
Näärideks sai Mari palju ilusaid kingitusi, kuid vildikaid seal ei olnud.

________________
* Vanal ajal ei käinud lastel külas mitte jõuluvana, vaid näärivana.

TÄHEKE

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved