Täheke nr 1, 1961: KELGUMÄEL

 (3)
29. jaanuar 2009 11:24
kelgumäel
Illustratsioon: Edgar Valter
Viimaks jõudis see pühapäev kätte! Päike paistis ja päev oli natuke sulailma moodi. Täpselt kella üheteistkümneks tulid kõik meie tähekese oktoobrilapsed koolimaja ette. Seal juba ootas meid Helle-Malle kelguga. Küll pioneerid on ikka nupukad! Ma ei tea, kust Helle-Malle selle kelgu sai, aga see oli alles kelk! Hästi pikk ja lai, raskete helkivate jalastega. Ja kelgu kuklas seisis nimi „Sinine nool“. Kelk ise aga oli päris võilillekollane. Siis me läksimegi kelgumäele.
„Kõigepealt teeb igaüks lumememme!“ hõikas Helle-Malle ja meie hakkasime kärmesti palle veeretama. Mina tahtsin teha hästi suure lumemehe ja tegin ka. Ulatusin talle uhkesti õlani. Lõpuks seisis kümme lumememme reas. Helle-Malle oma oli kõikidest pikem.
Selle aja peale paistis päike veel heledamalt ja me tirisime „Sinise noole“ mäe otsa. Istusime üksteise selja taha ja kihutasime paraja kära saatel mäest alla. „Kelgumäel võid kilgata nii valjusti, nagu ise soovid!“ ütles Helle-Malle. Ma siis huikasime veel kõvemini.
Kui ma parajasti kolmandat korda aitasin võilillekollast „Sinist noolt“ mäest üles sikutada, panin tähele, et Helle-Malle oli tõsiseks jäänud. Vaatasin sinna, kus temagi, ja nägin Õnnet ning Marit. Nad seisid suure kuuse all. „Õnne, miks sa meiega koos sõitma ei tule?“ küsis Helle-Malle.
Õnne vaikis nagu lumine põõsas.
„Mari, tule meiega sõitma!“ kutsus Helle-Malle. „Ei!“ vastas Mari tasa. Ta mõtles natuke ja lisas: „Muidu tuleksin, aga kelk on lühike. Kõik ei mahu ära.“
„Oh-oh, kuidas lühike? Nii pikka kelku pole maailmas olemaski!“ hakkasid kõik „Sinist noolt“ kaitsma.
„Lapsed, nad vist kardavad mäest alla sõita,“ sosistas meile Helle-Malle. Samas jooksis ta Õnne ja Mari juurde, tõstis Õnne kelgule ja võttis Mari endale sülle. Meie istusime ka kelgu peale ja sõitsime mäest alla.
„Noh, kas kelk on lühike?“ küsis Helle-Malle, kui sõit lõppes.
„Kelk on pikk,“ vastas Õnne.
„Kelk on paras pikk,“ kostis Mari.
Ma vaatasin Õnnele ja Marile otsa ning nägin, et nende silmad naersid, roosad põsed samuti naersid. Õnne ja Mari enam ei kartnudki mäge. Kui me kahekümnendat korda alla sõitsime ja kõik peadpidi lumehange lendasime, kuulsime, et keegi hõikas: „Lumememmed, rosinakukleid sööma ja teed jooma!“
Me pühkisime silmad lumest puhtaks ja tundsime hõikaja ära. See oli Helle-Malle sõbratar Inna, kes oli ka pioneer. Ta oli kiiruga kaelasalli pähe sidunud ja valge põllesiil paistis palitu alt välja.
„Ruttu, ruttu kelgule!“ kamandas Inna.
Istusime kelgu peale ja Helle-Malle ning Inna hakaksid meid vedama. Kui me nõnda koolimaja ette jõudsime, seisis koolitädi uksel, lõi kaht kätt kokku ja küsis kelguvedajatelt imestunult: „Helde aeg, mis te sellest lumekoormast siia koolimajja veate?“
Meie siis krapsasime püsti ja hakkasime oma riietelt lund maha raputama.
„Oi, näe, Õnne, näe, Mari! tundis koolitädi meid ära ja naeris.
Ja meie kõik naersime kaasa.

TÄHEKE

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved