“Siinkohal ma seisin ja seal oli Peeter,” ütles Kalle. Aga lumepall sulas juba ära. Anna nüüd Peetrile üks vops!”
Niisugust soovi kuuldes kadus Peeter kohe hoovivärava juurde.
See oli selge põgenemine ja Kalle ning lira jäid rahule.
Hakkame koos lumehelbeid püüdma!” ütles Iira.
“Hakkame,” oli Priidu nõus. Ta tõi kuuri alt suure labida ja majahoidja-tädi laia kelgu. Seda nähes jätsid Kalle ja lira kohe kompvekikarbi sinnapaika. Lund oli sadanud juba mitu tundi. Õuemuru kattis paks valge vaip ja kõnniteel käijatest jäid maha sügavad jäljed.
Majahoidja-tädi läks arsti juurde,” ütles Priidu. “Aga meie teeme selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb, kõnnitee puhtaks.”
Priidu tõstis labidaga lund kelgule ja lira ning Kalle vedasid seda õuenurka.
Peetril läks vahepeal värava juures igavaks, pealegi hakkas teda teiste töö kangesti huvitama. Ta tuli lähemale ja küsis:
“Misjaoks te lume ühte kuhja veate?”
Solvunud Kalle ainult nohises, ja nii jäi vastamine Priidu hooleks.
“Teeme õuenurka kelgumäe! Siis on seal pärast hea liugu lasta.”
“Aga mina olen kelguga sõitnud,” nihutas Peeter end lähemale. Vä-äga palju olen sõitnud. Ja lund oskan ka vedada.”
Ta vaatas lootvalt lira ja Kalle poole, kuid neil ei olnud nüüd tema jaoks aega.
Peetri nägu läks päris nukraks.
Seda nägi Priidu. Järgmise koorma tõstis ta nii suure, et Kalle ja lira ei saanud kuidagi kelku liikuma.
Priidu vaatas kavala näoga nende jõupingutusi ja ütles siis:
“Peeter on hea poiss, tuleb teile appi.”
“Tulen küll!” kinnitas Peeter kohe.
Üheskoos saadi koormale sõit sisse.
Nüüd hakatigi kolmekesi lund vedama. Algul Kalle küll veel mossitas, kuid siis ütles Peeter:
“Kuule, Kalle, oleme jälle sõbrad! Tahad, pista mulle ka pall krae vahele. Ära ainult väga suurt pane.”
Nii lepitas Priidu riiduläinud poisid ja aitas ka majahoidja-tädil kõnnitee puhtaks rookida.
