Muhedat lugemist, lugu väikesest August

21. jaanuar 2016 08:45
Muhedat lugemist, lugu väikesest August
joonistanud Maido Hollo
Muhedat kolmapäevaõhtut sisustavad Johann ja tema sõber Auk grin emoticon Head lugemist!
Loo autor on venno Loosaar ning Johanni ja Augu on joonistanud Maido Hollo 2013. a. Tähekese jaanuarinumbrisse

Elas kord Auk. Ta ei olnud väga suur Auk. Pigem väike, nii umbes lapse peopesa suurune. Aga sellel pisikesel Augul oli suur mure – nimelt ei olnud tal kodu. Sellepärast otsustaski Auk endale kodu otsida. Kõndis ja kõndis, kuni talle tuli vastu Auto.
„Tere, Auto!” hõikas Auk ja astus rõõmsalt ligi.
„Tere, tere!” ühmas Auto vastu. Ta oli parajasti ametis oma esitulede puhastamisega. Pahur oli ta ka, sest üks möödakihutav masin oli need just poriseks pritsinud.
„Mis sa tahad?” uuris Auto.
„Mina olen Auk ja otsin endale kodu. Kas sina saaksid mind aidata? Äkki ma võiksin sinu juures elada?” küsis Auk. Sealjuures proovis ta teha võimalikult nunnut nägu, et Autole meeldida.
„Minu juures elada? Kuidas? Kus?” Auto ei saanud vestluskaaslase jutust päris hästi aru.
„No ma võiksin elada näiteks su rattarehvi peal,” pakkus Auk õhinal välja.
“Misasja?” ehmus Auto oma esiklaasi täiesti valgeks. „Auk minu ilusate rehvide peal? Mitte mingil juhul!” Auto ahmis õhku, andis gaasi ja sööstis kummide vilinal kohalt minema. Imestunult jäi Auk talle järele vaatama. „Ei tea, mis sellel nüüd hakkas?”
Aga siiski ei heitnud Auk meelt ning rühkis rõõmsalt edasi. Mõne aja pärast kuulis ta eemalt lustakat laulujoru. Auk lisas sammu ning õige pea jõudis ta ühe maja juurde.
„Ahoi! Tere, Maja!” hõikas Auk.
Majal oli hea tuju. Ta oli saanud endale täiesti uue trepikäsipuu ning laulis parajasti oma lemmiklaulu „Põdral maja metsa sees”. Nüüd katkestas ta oma laulmise ja tervitas tulijat lõbusalt vastu: „Tere tulemast, austatud külaline! Kuidas saan sind aidata?”
Maja oli väga viisakas ja külalisi võttis ta alati rõõmuga vastu.
„Mina olen Auk. Otsin endale kodu,” seletas Auk. „Äkki saad sina mind aidata? Kas sa võtaksid mind enda juurde elama?” päris ta ootusärevalt.
„Auk? Hmmm ... auk?!” Maja muutus mõtlikuks.
„Ja kus sa siis elada sooviksid?” küsis ta ettevaatlikult.
„Nüüd mul lõpuks ometi veab,” mõtles Auk. „Ma võiksin elada täiesti vabalt su katuse peal,” ütles ta Majale ning pilgutas kelmikalt silma.
„Kuidas palun? A-a-auk mi-minu ka-ka-katuse pe-peal?” kokutas Maja. „Aga nii võib hakata ju katusest vihma sisse sadama,” oli Maja segaduses. Ta pilgutas oma säravaid aknasilmi, köhatas ning lisas rutakalt: „Vabanda väga, aga kahjuks pole hetkel kedagi kodus.” Ning keeras ukse lukku.
„Mis siis nüüd juhtus?” oli Auk hämmingus. Siis ta ohkas ning lonkis vaiksel sammul Majast eemale. „Mnjaa! Polegi nii lihtne endale kodu leida,” juurdles Auk omaette. Nõndaviisi, mõtteid mõlgutades märkas Auk järsku ühte poissi. Poiss kükitas suure poriloigu ääres ning tagus puuoksaga vett kahte lehte laiali. Auk vantsis lähemale. Vaatas. Poisil tundus lõbus olevat. Auk astus veelgi lähemale. Siis veel lähemale, kuni seisis täiesti poisi juures.
Nüüd märkas ka poiss Auku. Ta katkestas puuoksaga vehkimise ja jäi tulijat huviga silmitsema.
„Tere! Kes sina oled?” küsis ta lõpuks.
„Ah mina? Mina olen Auk,” vastas kõnetatu. „Aga kes sina oled?” tundis Auk huvi.
„Minu nimi on Johann,” vastas poiss. Siis ta mõtles hetke ning küsis: „Aga mida sa siin teed?”
„Ah tead!” lõi Auk käega ning lisas ebaledes. „Ma otsin kohta, kus end mõnusalt sisse seada. Aga see polegi nii kerge.” Siis vaatas ta uurival pilgul ringi ja küsis: „Ega sina oska öelda, kust ma võiksin endale kodu leida?“
Johann hõõrus mõtlikult oma küünarnukki, vaatas samuti ringi, pööras siis pilgu Augule ning lausus sõnu venitades: „Nooooh, tegelikult võin ma võtta sind enda juurde elama, kui sa soovid.” Auk ei uskunud oma kõrvu. See tuli nüüd küll väga ootamatult.
„Jaaaaa! Ikka soovin!” Auk oli elevil. „Aga kus ma elama hakkaksin?” küsis ta rõõmsalt.
„Sa võid elada vabalt näiteks mu püksipõlve peal,” pakkus poiss välja. Auk ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta võttis hoogu, hüppas kärmelt Johanni pükste vasakpoolsele säärele ja seadis ennast mõnusalt sisse. Nii leidiski Auk lõpuks endale kodu.
Hiljem, kui Johann koju läks, oli ta ema üsna üllatunud, kui märkas poja püksipõlvel auku. Aga ta ei teinud sellest suurt numbrit. Võttis hoopis niidi, nõela ja riidelapi ning õmbles selle augule peale. Nüüd oli Augul veelgi mõnusam omas uues kodus elada – koht oli õdus ja soe tekk oli ka veel peal.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved