Raamatulugu: „Võlur Oz“ ootab kõiki lapsi lugema

15. detsember 2015 16:46
Raamatulugu: „Võlur Oz“ ootab kõiki lapsi lugema
Kunstnik Evan Dahm
Kirjastuselt Pegasus ilmus äsja muinasjutu „Võlur Oz“ kordustrükk

Kaasahaarav muinasjutt „Võlur Oz” jutustab väikesest tüdrukust Dorothyst, kelle keeristorm kannab salapärasele Ozi võlumaale. Seal saab Dorothy sõbraks Hernehirmutise, Plekkmehe ja Lõviga. Koos asuvad nad teele Smaragdlinna, et leida üles võlur Oz, kes täidaks nende soovid – Dorothy igatseb tagasi koju, Hernehirmutis soovib tarka mõistust, Plekkmees hella südant ja Lõvi vaprat hinge.
Oma seiklusrikkal rännakul mööda kollast telliskiviteed tuleb sõpradel kokku puutuda paljude ohtudega. Kas Dorothy ja tema sõbrad jõuavad võlur Ozi juurde ja kas nende soovid täituvad? Sellest loe juba raamatust.
Ameerika lastekirjaniku L. Frank Baumi muinasjutt „Võlur Oz” ilmus esimest korda juba 1900. aastal. Raamatu uuele trükile on pildid joonistanud samuti ameeriklane, koomiksikunstnik Evan Dahm.

TUULISPEA
Dorothy elas keset ääretut Kansase preeriat koos onu Henryga, kes oli talumees, ja tädi Emiga, kes oli selle talumehe naine. Nende maja oli väike, sest palgid selle ehitamiseks oli tulnud väga kaugelt vankriga kohale vedada. Majal oli neli seina, põrand ja katus, mis kokku moodustasid ühe toa; toas oli roostes raudahi, sööginõude kapp, laud, kolm-neli tooli ja voodid. Ühes nurgas oli onu Henry ja tädi Emi suur voodi, teises nurgas Dorothy tilluke voodi. Pööningut ei olnud, ka keldrit ei olnud – oli vaid väike maasse kaevatud auk, mida hüüti tormikeldriks, kuhu pere võis varjule minna, kui neid peaks ründama mõni vägev tuulepööris, mis on võimeline purustama kõik ehitised oma teel. Tormikeldrisse pääses keset põrandat oleva luugi kaudu, kust redel viis alla väikesesse pimedasse auku.
Kui Dorothy lävel seisis ja ringi vaatas, ei näinud ta muud kui ääretut halli preeriat. Mitte ainsatki puud ega maja ei hakanud silma sel tasandikul, mis ulatus igas suunas taevaservani välja. Päike oli kurrulise maa halliks korbaks põletanud, millest jooksid läbi väikesed praod. Isegi rohi ei olnud roheline, sest päike oli pikkade rohuliblede otsi kõrvetanud, kuni need olid samamoodi hallid nagu kõik ümberringi. Kunagi oli maja värvitud olnud, aga päike oli värvi lahti koorinud ja vihmad selle maha uhtunud, ja nüüd oli maja niisama hall ja luitunud nagu kõik muugi.
Tädi Em oli sinna elama tulles olnud noor nägus naine. Aga päike ja tuuled olid tedagi muutnud. Nad olid võtnud sära tema silmist ja jätnud need tuhmhalliks; nad olid võtnud puna tema palgeilt ja huultelt, ja needki olid nüüd hallid. Tädi oli kõhn ja kuivetu ega naeratanud iialgi. Kui Dorothy, kes oli vaenelaps, nende juurde elama tuli, jahmus tädi Em algul lapse naerust nõnda, et ta iga kord kiljatas ja käe südamele surus, kui Dorothy rõõmus hääl tema kõrvu kostis; ja nüüdki vahel vaatas ta väikest tüdrukut imestusega, et mille üle see küll ometi naerab.
Onu Henry ei naernud iialgi. Ta rügas hommikust õhtuni tööd teha ega teadnud, mis on rõõm. Temagi oli hall – pikast habemest kuni rohmakate saabasteni välja. Ta oli sünge ja tõsine ja tegi harva suu lahti, et midagi öelda.
See oli Toto, kes ajas Dorothy naerma ega lasknud tal niisama halliks muutuda nagu kõik muu tema ümber. Toto ei olnud hall, ta oli pisike must koerarakats, kellel oli pikk siidjas karv ja väikesed mustad silmad, mis pilkusid lustakalt teine teisel pool naljakat tillukest nina. Toto mängis päevad läbi ja Dorothy mängis koos temaga ja armastas teda väga.
Aga sel päeval nad ei mänginud. Onu Henry istus lävepakul ja silmitses murelikult taevast, mis oli veel hallim kui tavaliselt. Dorothy seisis uksel, Toto süles, ja vaatas samuti taevast. Tädi Em pesi nõusid.
Kaugelt põhjakaarest kostis tuule madalat ulgumist ja onu Henry ja Dorothy nägid, kuidas kõrge rohi läheneva tormi eel lainetama lõi. Siis hakkas teravat vilinat kostma lõuna poolt, ja kui nad pilgu sinnapoole pöörasid, nägid nad sealtki läbi rohu lainevirveid lähenemas.
Nüüd kargas onu Henry püsti.
„Tuulispea tuleb, Em!“ hõikas ta naisele. „Ma lähen loomade juurde!“ Ja ta jooksis sarade poole, kus olid nende lehmad ja hobused.
Tädi Em jättis töö pooleli ja tuli uksele. Piisas ainsast pilgust, et mõista, kui lähedal on hädaoht.
„Kähku, Dorothy!“ hüüdis tädi. „Jookse keldrisse!“
Toto hüppas Dorothy sülest maha ja puges voodi alla peitu, ja tüdruk ruttas teda püüdma. Kohkunud tädi Em tõmbas põrandaluugi lahti ja ronis redelit mööda väikesesse pimedasse auku. Viimaks sai Dorothy Toto kätte ja ruttas tädile järele. Aga kui ta oli parajasti poolel teel, paisus tuulevihin vägevaks möirgeks ja maja vappus nii tugevasti, et tüdruk kaotas jalgealuse ja leidis end äkki põrandal istumas.
Siis juhtus midagi kummalist.
Maja tegi kaks-kolm tiiru ja kerkis seejärel pikkamisi õhku. Dorothyl oli tunne, nagu tõuseks ta õhupalliga üles.
Põhja- ja lõunatuul olid kohtunud just seal, kus seisis maja, ja see oli jäänud tuulispea südamesse. Tuulispea keskel on üldiselt vaikne, aga tugev tuul surus majale igast küljest peale ja tõstis selle üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni see oli päris tuulispea harjal; ja sinna see jäigi ja kandus kergelt nagu udusulg üha edasi ja edasi.
Oli kottpime ja tuul tuhises hirmuäratavalt Dorothy ümber, aga tüdruk leidis, et päris vahva on sõita. Pärast seda, kui maja oli mõned tiirud teinud ja siis korraks ohtlikult kaldu vajunud, oli tüdrukul tunne, otsekui kiigutaks teda keegi õrnalt nagu lapsukest hällis.
Totole see ei meeldinud. Ta jooksis toas ringi ja klähvis valjusti. Aga Dorothy istus õige vagusi põrandal ja ootas, mis edasi saab.
Kord juhtus Toto lahtisele luugile liiga lähedale ning kukkus auku; tüdruk arvas juba, et ta on koerast ilma. Aga varsti nägi ta Toto üht kõrva august välja kikitamas – tugev õhusurve hoidis koera üleval ega lasknud tal alla kukkuda. Dorothy roomas augu juurde, haaras Totol kõrvast kinni ja tiris ta tuppa tagasi. Ja seejärel sulges ta luugi, et enam õnnetust ei juhtuks.
Tund läks tunni järel ja aegamööda sai Dorothy oma hirmust jagu. Aga ta tundis end õige mahajäetuna, pealegi vingus tuul tema ümber nii valjusti, et jää või kurdiks. Esialgu kartis tüdruk, et kui maja jälle maapinnale langeb, kukub ta puruks. Aga aeg läks ja midagi hirmsat ei juhtunud ning Dorothy jättis muretsemise ja otsustas rahulikult oodata ja vaadata, millega see kõik lõpeb. Viimaks roomas ta üle kõikuva põranda oma voodi juurde ja heitis pikali, Toto hüppas ka voodisse ja heitis tema kõrvale.
Maja kõikumisest ja tuule ulgumisest hoolimata vajusid Dorothy silmad peagi kinni ja ta jäi raskesti magama.

ARUPIDAMINE NÄMMIKUTEGA
Dorothy ärkas nii ootamatu ja tugeva tõuke peale, et kui ta poleks parajasti pehmes voodis lamanud, oleks ta haiget saanud. See põrutus pani tal südame põksuma ja ta ei taibanud esimese ehmatusega, mis on juhtunud; Toto surus oma tillukese külma nina talle vastu põske ja kiunus haledasti. Dorothy tõusis istukile ja märkas, et maja ei liigu; ka ei olnud enam pime, sest aknast paistis sisse hele päike, ujutades väikese toa valgusega üle. Dorothy hüppas voodist välja, jooksis ukse juurde, Toto kannul, ja lükkas selle lahti.
Vaatepilt, mis väikese tüdruku pilgule avanes, pani teda üllatunult hüüatama ja ta ajas silmad imestusest pärani.
Tuulispea oli maja õrnalt – tuule kohta tõesti õrnalt – maha pannud keset imekaunist maanurka. Ümberringi laiusid kenad haljad aasad, kus kasvasid mahlakate viljadega suursugused puud ja õitsesid imeilusad lilled, puudel ja põõsastel aga laulsid ja lehvitasid tiibu särava sulestikuga linnud. Vilkalt voolas veidi eemal haljendavate kallaste vahel väike sillerdav oja, mille vulinat oli kaua aega kuivas hallis preerias elanud väikesel tüdrukul mõnus kuulda.
Seistes seal nõnda ja uudistades seda kummalist ja kaunist vaatepilti, märkas ta enda poole tulemas salkkonda veidraid inimesi, kellesarnaseid ta veel eales ei olnud näinud. Need inimesed ei olnud nii suured nagu need täiskasvanud, keda tema tundis, aga nad ei olnud ka eriti väikesed. Tegelikult paistsid nad olevat umbes Dorothy kasvu, kes oli oma aastate kohta parajalt pikk laps, aga välimuse järgi otsustades olid nad palju vanemad.
Kolm neist olid mehed, üks naine, ja kõik nad olid kentsakalt riides. Peas oli kõigil neil ümmargune kübar, mille väike terav tipp kerkis jala jagu maad pea kohale, kübara serva küljes aga olid väikesed kellukesed, mis liikumisel mahedasti tilisesid. Meeste kübarad olid sinised, väikese naise kübar aga valge. Naisel oli seljas valge rüü, mis voltidena õlgadelt alla langes ja millele oli puistatud tillukesi tähekesi, mis särasid päikese käes nagu teemandid. Meestel olid seljas kübaratega ühte tooni sinised rõivad, jalas aga uhkesti läikima löödud laiade siniste käänistega saapad. Dorothy arvates olid mehed umbes niisama vanad nagu onu Henry, sest kahel neist oli habe. Aga väike naine oli kahtlemata palju vanem. Tema nägu katsid kortsud, ta juuksed olid peaaegu valged ja jalg üsna tönts.
Kui need inimesed maja ette jõudsid, mille uksel Dorothy seisis, peatusid nad ja hakkasid isekeskis sosistama, otsekui kartes ligemale tulla. Siis aga astus väike vana naine Dorothy juurde, kummardas sügavasti ja lausus meeldiva häälega:
„Tere tulemast, oo õilsaim haldjatar, nämmikute maale. Me oleme sulle ütlemata tänulikud, et sa tapsid kurja Idanõia ja vabastasid meie rahva orjapõlvest.“
Dorothy kuulas seda juttu imestusega. Mida see väike naine küll teda haldjatariks nimetades mõtles? Ja et tema olevat tapnud kurja Idanõia? Dorothy oli väike süütu tüdruk, keda tuulispea oli kodunt kaugele kandnud, ja ta ei olnud ealeski kedagi tapnud.
Aga väike naine ootas ilmselt vastust, ja Dorothy sõnas ebalevalt: „Väga kena teist, aga siin peab olema mingi eksitus. Ma ei ole kedagi tapnud.“
„Siis tappis sinu maja,“ tähendas väike vana naine naerdes. „Ja see teeb sama välja. Näed!“ ütles ta majanurga poole näidates. „Need kaks kossi, mis sealt paistavad, on tema omad.“
Dorothy vaatas ja karjatas ehmatusest. Tõepoolest, jämeda palginoti alt, millele maja toetus, paistis kaks jalga, kaks terava ninaga hõbekinga.
„Helde taevas!“ hüüatas Dorothy, jahmunult käsi kokku lüües. „Maja kukkus vist talle peale. Mis nüüd küll saab?“
„Ei midagi,“ ütles väike naine rahulikult.
„Aga kes ta oli?“ küsis Dorothy.
„Kuri Idanõid, nagu ma juba ütlesin,“ vastas väike naine. „Ta hoidis nämmikuid palju aastaid orjapõlves ja sundis neid enda heaks päeval ja ööl tööd rügama. Nüüd on nad kõik vabad ja on sulle selle heateo eest väga tänulikud.“
„Kes on nämmikud?“ päris Dorothy.
„Inimesed, kes elavad Idamaal, mida valitses kuri nõid.“
„Kas sina oled ka nämmik?“ küsis Dorothy.
„Ei, aga ma olen nende sõber, kuigi ma elan Põhjamaal. Kui nämmikud nägid, et Idanõid on surnud, saatsid nad minu juurde kiirkäskjala ja ma tulin otsekohe siia. Mina olen Põhjanõid.“
„Jessas!“ hüüatas Dorothy. „Oled sa tõesti ehtne nõid?“
„Jah, olen küll,“ vastas väike naine. „Aga mina olen hea nõid ja rahvas armastab mind. Ainult et ma pole nii vägev, nagu oli siin valitsenud kuri nõid, muidu ma oleksin ise rahva vabastanud.“
„Ja mina arvasin, et kõik nõiad on kurjad,“ ütles tüdruk, kes oli ehtsa nõiaga silmitsi sattumisest pisut kohkunud.
„Oh ei, see on suur eksitus! Ozi maal oli kokku neli nõida, ja kaks neist, need, kes elavad Põhjas ja Lõunas, on head nõiad. Ma tean seda, sest ma olen ise üks nendest ega või eksida. Need nõiad, kes elasid Idas ja Läänes, olid tõepoolest kurjad. Nüüd aga, kus sina neist ühele lõpu peale tegid, on Ozi maal vaid üksainuke kuri nõid – see, kes elab Läänes.“
Dorothy mõtles viivu ja ütles: „Aga tädi Em rääkis mulle, et nõiad on kõik surnud, juba palju-palju aastaid.“
„Kes on tädi Em?“ küsis väike vana naine.
„Minu tädi, kes elab Kansases, seal, kust minagi tulin.“
Põhjanõid näis veidi aru pidavat, pea langetatud ja silmad maas. Siis vaatas ta üles ja ütles:
„Ma ei tea, kus on Kansas, sest ma pole iial sellest maast kuulnud. Aga ütle mulle, kas see on tsiviliseeritud maa?“
„On küll,“ vastas Dorothy.
„Siis on kõik selge. Ma usun, et tsiviliseeritud maades pole enam nõidasid järel ega ka võlureid, haldjaid ja maage. Aga Ozi maa ei ole veel tsiviliseeritud, sest me oleme ülejäänud maailmast ära lõigatud. Ja sellepärast ongi meie seas ikka veel nõidasid ja võlureid.“
„Kes on võlurid?“ küsis Dorothy.
„Oz ise on üks suur võlur,“ vastas nõid, häält sosinaks tasandades. „Ta on vägevam kui kõik meie teised kokku. Ta elab Smaragdlinnas.“
Dorothy tahtis veel midagi küsida, aga just siis hüüatasid siiamaani vaikselt seisnud nämmikud valjusti ja näitasid majanurga poole, kus kuri nõid oli lamanud.
„Mis on?“ küsis väike vana naine, ja heitnud pilgu sinnapoole, hakkas ta naerma. Surnud nõia jalad olid kadunud ja järel olid veel ainult hõbekingad.
„Ta oli nii vana,“ seletas Põhjanõid, „et auras päikese käes ära. See oli tema lõpp. Aga hõbekingad on nüüd sinu omad ja sa võid need jalga panna.“ Ta kummardus, tõstis kingad üles, ja raputanud neist tolmu välja, ulatas need Dorothyle.
„Idanõid oli oma hõbekingade üle väga uhke,“ ütles üks nämmik. „Nendel on mingi võlujõud. Aga mis nimelt, seda me ei tea.“
Dorothy viis kingad tuppa ja pani need lauale. Siis tuli ta jälle välja nämmikute juurde ja ütles:
„Ma tahaksin hirmsasti tagasi tädi ja onu juurde! Kindlasti on nad minu pärast mures. Kas te võite aidata mul koduteed leida?“
Nämmikud ja nõid vaatasid üksteisele otsa, pöörasid siis pilgu Dorothy poole ja raputasid pead.
„Ida pool, sinna pole palju maad, algab ääretu kõrb,“ ütles üks neist. „Keegi ei pääse sealt eluga läbi.“
„Lõuna pool on sama lugu,“ tähendas teine. „Ma olen seal käinud ja seda ise näinud. Lõunamaa on kohlukeste maa.“
„Olen kuulnud, et sama lugu on ka Läänes,“ kinnitas kolmas mees. „Seda maad – seal elavad vilgid – valitseb kuri Läänenõid, kes teeb sinust oma orja, kui sa tema teele satud.“
„Põhjamaa on minu kodu,“ ütles vana naine, „ja teispool seda algab seesama ääretu kõrb, mis piirab tervet Ozi maad. Ma kardan, kullake, et sul tuleb jääda meie juurde elama.“
Seda kuuldes hakkas Dorothy nuuksuma, sest ta tundis end nende kummaliste inimeste seas nii üksildasena. Tema pisarad paistsid heasüdamlikke nämmikuid kurvastavat, sest kohe võtsid nad taskurätikud välja ja hakkasid ka nutma. Mis aga väikesesse vanasse naisesse puutub, siis tema võttis kübara peast, pani selle otsapidi oma ninale seisma ja hakkas pühaliku häälega lugema: „Üks, kaks, kolm ...“ Sedamaid muutus kübar tahvliks, millele oli valge kriidiga suurelt kirjutatud:
LAS DOROTHY LÄHEB SMARAGDLINNA
Väike vana naine võttis tahvli ninalt, luges, mis sinna oli kirjutatud, ja küsis:
„Kas sinu nimi on Dorothy, kullake?“
„Jah,“ vaatas laps pisaraid kuivatades üles.
„Siis sa pead Smaragdlinna minema. Võib-olla saab Oz sind aidata.“
„Kus see linn on?“ küsis Dorothy.
„See on täpselt maa keskpunktis ja seda valitseb Oz, suur võlur, kellest ma sulle juba rääkisin.“
„Kas ta on hea mees?“ küsis tüdruk murelikult.
„Ta on hea võlur. On ta mees või ei, seda ma ei oska öelda, sest ma ei ole teda iial näinud.“
„Kuidas ma sinna pääsen?“ küsis Dorothy.
„Sul tuleb jalgsi minna. Teekond on pikk – läbi maa, mis on vahel sõbralik, vahel sünge ja hirmuäratav. Aga ma panen mängu kogu oma nõiakunsti, et sind ohtudest hoida.“
„Kas sa ei tuleks minuga kaasa?“ palus tüdruk, kes oli hakanud väikest vana naist oma ainsaks sõbraks pidama.
„Ei, ma ei saa,“ vastas naine. „Aga ma annan sulle kaasa oma suudluse, ja mitte keegi ei söanda kurja teha sellele, keda on suudelnud Põhjanõid.“
Ta tuli Dorothy juurde ja suudles õrnalt tüdruku laupa. Sellele kohale, mida tema huuled olid puudutanud, jäi ümmargune särav märk, nagu Dorothy peagi avastas.
„Smaragdlinna viib kollaste telliskividega sillutatud tee,“ ütles nõid, „nii et võimatu on ära eksida. Kui sa Ozi juurde jõuad, siis ei maksa teda karta. Räägi talle oma lugu ära ja palu, et ta sind aitaks. Hüvasti, kullake!“
Kolm nämmikut tegid Dorothyle sügava kummarduse, soovisid talle head teed ja kadusid puude vahele. Nõid noogutas Dorothyle sõbralikult, tegi vasakul kannal kolm tiiru ja haihtus pisikese Toto suurimaks üllatuseks. Nüüd, kus nõid oli läinud, pistis Toto valjusti haukuma, sest nõia juuresolekul ei julgenud ta isegi uriseda.
Dorothy aga, kes teadis, et see väike vana naine on nõid, oli oodanudki, et ta just sedamoodi lahkub, ega olnud põrmugi üllatunud.

Kunstnik Evan Dahm

Võlur Oz
L. Frank Baum
Tõlkinud Ann Parts
Kunstnik Evan Dahm
176 lk
Kirjastus Pegasus 2015


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved