Lauluisa Kreutzwaldi pärandus

 (3)
15. jaanuar 2014 09:15
Lauluisa Kreutzwaldi pärandus
F. R. Kreutzwald
210 aastat tagasi sündis Virumaal Rakvere lähedal keset rikast muinaslugude maad poisslaps, kes sai nimeks Friedrich Reinhold. Lapsepõlves kutsuti teda aida-Vidriks, sest isa oli mõisas aidamees.

Kui vanemad pärisorjusest vabaks said ja kooliuksed ka Friedrich Reinholdi jaoks avanesid, lisandus perekonnanimi Kreutzwald. Ta ise on end eesti rahvale kirjutades nimetanud ka Ristmetsaks, tõlkides nii saksapärase perekonnanime eesti keelde (Kreuz – rist; Wald – mets).
Kuigi poiss õppis varakult lugema, ei olnud eesti keeles tookord ilmunud veel ühtegi muinasjuturaamatut. Talle aga meeldis kuulata jutte, mida tööd tehes või õhtutundidel räägiti. Kuuldud laulud ja lood tõid elavana silmade ette vägilase Kalevipoja, kurja võõrasema, virga talutüdruku, rasket tööd tegeva vaeslapse ja salapärase haldjariigi. Miski ei olnud muinasjutumaailmas võimatu: karjapoisist võis saada kuningas, tavalisest talutüdrukust kuninganna – ja kurjus sai alati teenitud karistuse. Kogu loodus oli nendes juttudes otsekui elav. Kui ainult oskasid kuulata ja märgata, siis kõnelesid puud ning head nõu andsid ka linnud ja loomad.
Ime võis sündida igal ajal, kui vaid ise selleks valmis olid. Omamoodi ime oli tol ajal seegi, et Kreutzwaldil õnnestus pääseda õppima Tartu ülikooli, mille lõpetamise järel asus ta arstina tööle. 44 aastat ravis ta väikses Võru linnakeses haigeid, andes tihti vaesematele inimestele tasuta rohtu ja arstiabi. Kuid Kreutzwaldile sai peagi selgeks, et arstirohu kõrval on inimestele vaja veel midagi, mis aitaks neil tunda ennast võrdväärsena kõigi teiste rahvastega maailmas. Suurtel rahvastel olid oma kangelaslood ja eeposed, mille üle uhkust tunti. Ja Kreutzwald otsustas kirja panna Kalevipoja lood ja laulud ning muinasjutud, mis lapsepõlves kuuldud või hiljem rahvasuust üles kirjutatud.
Eepos „Kalevipoeg“ ilmus 1861 aastal ja selle kokkuseadjat hakati austavalt nimetama Lauluisaks. Hiljem kirjutas ta veel „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse. Tuntuimad neist on ehk „Vaeslapse käsikivi“, „Kullaketrajad“, „Põhja konn“, „Udumäe kuningas“, „Helde puuraiuja“, „Tark mees taskus“.
„Vanad laulud ja jutud ongi meie esivanemate pärandus, mis on eesti rahva au ja ilu,“ on öelnud Kreutzwald. Ehk oled sinagi sellest pärandusest osa saanud?

TÄHEKE

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved