Katkend raamatust „Petronella Õnneseen“

30. jaanuar 2014 11:25
Katkend raamatust „Petronella Õnneseen“
Joonistanud Christian Puille
Hiir tolmuimejas
„Kas te tõesti arvate, et mul pole paremat teha, kui kogu aeg teie järelt koristada!” pahandab Petronella ema. Tal on terve päev halb tuju olnud, sest tööd on alati nii palju ja ka nädalalõpul ei saa puhata. Täna pärastlõunaks on ta sõbrannad külla kutsunud, kuid enne on vaja veel poes käia, pesu pesta ja koristada.

Kui teised autoga poodi sõidavad, jääb Petronella üksi koju. Ta otsustab oma tööga koormatud ema pisut aidata ja tal maja koristamisel abiks olla.
Petronella toob keldrikorruselt tolmuimeja ja tassib selle elutuppa. Ta seob suure köögipõlle ette ja hakkab koristama.
„Hopp, kiisu, ruttu diivanilt maha, mul on vaja siit tolmu võtta,” ütleb Petronella hellalt oma kassile Mirale ja laseb ta terrassiuksest välja. Tema triibulisele kassile ei meeldi tolmuimeja kohe üldse mitte.
„Koju jõudes on emal kindlasti hea meel,” arvab Petronella ja torkab pistiku pesasse. Tolmuimejat enda järel vedades tõmbab ta hoolega põrandalt tolmu.
„Elutoa diivani alt saab kõige paremini ainult toruga imeda,” arvab tüdruk ja võtab harja tolmuimeja toru otsast ära. Ta kükitab ja püüab parajasti diivani alt tolmu kätte saada, kui äkki käib PÕMM ja midagi kukub ta selja taga põrandale.
„Oh häda! Nüüd läks suur lillevaas ümber. Õnneks ei läinud see katki.” Petronella tõstab vaasi kiiresti püsti. Vaip on lilleveest parajalt märg.
„Kõigepealt imen tolmu ära ja siis vaatan, mida veeplekiga teha,” mõtleb Petronella.
„Diivani alust just väga tihti ei koristata,” nendib tüdruk. Just sel hetkel vilksatab seina ääres midagi väikest ja pruuni.
Enne kui ta midagi mõelda jõuab, on väike hiir juba tolmuimejasse imetud.
„Appi! Vaene hiireke on nüüd tolmuimeja kõhus.”
Petronella teeb kärmesti tolmuimeja lahti ja võtab täis tolmukoti välja.
„Niikuinii tuleb uus tolmukott panna.” Selleks et hiirt paremini ja kiiremini päästa, rebib tüdruk tolmukotilt papiriba ära. Tolmupahvak lööb talle näkku ja ajab köhima.
„Vastik! Tolmusid koerakarvu täis tolmukoti sisikond ei ole just kõige meeldivam vaatepilt.” Tüdruk sorib ettevaatlikult tolmukoti sisus. Ja ennäe imet: prahi keskel istub kotis väike pruun hiireke. Üleni tolmune, aga õnneks elus.
Petronella püüab jahmunud hiirekese ettevaatlikult kinni ja toob oma väikese nukuharja. Hiir piiksub erutusest ja tema süda taob. Ta hammustab oma väikeste teravate hammastega isegi tüdruku kätt.
„Ai! Kohe saan valmis!” lubab Petronella hiirekesele. Ta kasib hiire kasuka puhtaks ja viib ta siis aeda kompostihunniku otsa, kuhu paneb ka mõne leivatükikese.
„Sa oled ainus hiireke kogu maailmas, kes võib öelda, et on oma elus tolmuimeja kõhus olnud,” ütleb Petronella hiirele ja paneb leiva kõrvale ka tükikese juustu. Aga hiirt ei huvita ei juust ega leib. Ta lipsab minema.
Vahepeal on Petronella pere koju jõudnud. „Petronella, tule kohe siia!” hüüab ema elutoa aknast. „Mis jamaga sa siin hakkama oled saanud?”
„Ma pidin ainult ühe tolmuimejasse sattunud hiire elu päästma.”
Ema vangutab pead. „Mis naljakaid asju sa küll kogu aeg teed?” Ta paneb toidukraami ära ja samal ajal asetab Petronella tolmuimejasse uue tolmukoti. Nüüdsest on ta tolmu imedes väga ettevaatlik.
Iial ei või ju teada, kes diivani all peidus on!

TÄHEKE

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved