Prževalski hobune on äärmiselt hästi kohastunud karmis kliimas elamiseks, näiteks saab ta söönuks üksnes kuivast ja karmist stepi- ja kõrbetaimestikust. Pikk ja tihe karvkate kaitseb teda talvekülmade ja suurte temperatuurikõikumiste eest.
Võrreldes koduhobusega on ulukhobusel massiivne kere, kuid pikad ja suhteliselt peenikesed jalad. Iga-aastase karvavahetuse ajal langevad ulukhobusel välja ka saba ülaosa ning laka karvad, mis koduhobusel kasvavad aastatega aina pikemaks.
Prževalski hobused elavad 5–15 isendist koosnevate karjade – tabuunidena, mida kaitseb täiskasvanud täkk, toidu- ja joogikohtade juurde juhib aga kogenud mära.
Heal lapsel mitu nime: kirgiisid nimetavad ulukhobust kertag, mongolid tachi ja hiinlased jie-ma.
Liigi avastajaks oli Vene kindral ja maadeuurija Nikolai Prževalski, kes nägi ulukhobust 1879. aastal ning kirjeldas tema erinevust koduhobusest. Ametlik liiginimetus pandi 1881. aastal.
Tehistingimustesse sattusid esimesed prževalski hobused alles 1899. aastal. Kuni 1903. aastani toimetati Euroopasse 54 ulukhobust, kuid ainult 12 neist hakkasid sigima. Need isendid koos 1945. aastal Mongooliast püütud viimase ulukmäraga on kõigi praegu elavate prževalski hobuste eellasteks.
Euroopa loomaaedades ja kasvandustes hästi sigivad prževalski hobused on nüüdseks taasasustatud kunagistele elualaldele Mongoolias Gobi rahvuspargi piiril. Siiski tuleb tehistingimustes paljundamist jätkata hoolimata looduslike asurkondade taastamisest.
Väikesearvulised looduslikud asurkonnad võivad kergesti hävida haiguste või loodusõnnetuste tõttu ega ole piisavad tagama liigi isepüsimist. Seetõttu jätkavad loomaaiad koostööd prževalski hobuse paljundamiseks. Prževalski hobuse Euroopa Programmis osaleb ka Tallinna Loomaaed.
Tallinna loomaaias jalutavad prževalski hobused rahulikult oma aedikus, heites aeg-ajalt külastajatele uudistavaid pilke. Karjaloomadele omaselt hoiavad nad kokku ja liiguvad sageli rivis. Vahel võib varahommikune loomaaiakülastaja peale sattuda „rividrilli“ tegevatele prževalski hobustele: aedikus jalutades astub esimene loom sammu kõrvale, lastes teistel edasi minna, ja jääb ise rivis viimaseks. Mõne aja pärast kordub sama: jällegi astub esimene hobune kõrvale ja asub rivi lõppu.
