Ühel nädalavahetusel sõitsid inimesed Haapsallu, et seal piknikut pidada. Kui mõnus eine rannas oli võetud, otsustati veidi ringi jalutada ja tervislikku mereõhku hingata.
Korraga märkasid nad rannarohu puhmaste vahel mingit liikumist. Lähemale jõudes nähti kümmet väikest pardipoega, kes piiksudes ringi sibasid. Nende ema oli toitu otsima läinud.
Inimesed muutusid murelikuks. Kuidas sellised väikesed karvapallid küll omapäi hakkama saavad? Nad ootasid ja ootasid, kuid pardipoegade ema ei tulnud ega tulnud. Inimesed ei pannud tähele täiskasvanud parti, kes samal ajal läheduses ringi lendas. See oli väikeste pardipoegade ema, kes ei julgenud inimestele lähemale tulla.
Keskpäev oli muutunud õhtupoolikuks ja inimesed hakkasid oma piknikukorve ja -tekke kokku korjama. Nende mõtted olid aga endiselt väikeste pardipoegade juures. „Selliseid väiksekesi ei saa ju üksi siia tühjale rannale jätta!“ Nii korjasid nad pardipojad rannalt kokku, panid pappkarpi ja otsustasid Tallinna viia.
Kui nad olid pardikesed Tallinnas Šnelli tiigi juures lahti lasknud, juhtus midagi kohutavat – mitu varest ja kajakat tuli rünnates pardipoegadele kallale ja juba olidki aplad röövlinnud tapnud mitu pardipoega. Siin polnud ju nende ema, kes oleks saanud neid ohu eest kaitsta! Lõpuks olid kõik pardipojad röövlindude saagiks langenud. Samal ajal otsis pardiema asjatult Haapsalu rannas taga oma Tallinna viidud poegi. Selline kurb lõpp.
Mida sellest loost õppida? Inimesed ei pea alati metsloomade ellu sekkuma. Linnu- või loomapoegi päästa soovides võime neile tegelikult halba teha. Nii nagu on inimestel kõige parem oma kodus ja kodu juures olla, on seda ka loomadel. Kui näete mõnd pesast välja kukkunud linnupoega, on parim, mida te teha saate, jätta ta lihtsalt sinna, kus ta on. Või kui ta on lausa omapäi sõiduteel, siis tõsta ta õrnalt mõnesse lähedal olevasse põõsasse või puu oksale.
Mingil juhul ei tohi teda karpi panna ja koju viia. Lisaks sellele, et selline tegu tekitab linnupoegades stressi, on see ka seadusega keelatud.
