MITU MESILAST PEAB TÖÖTAMA, ET KOGUDA ÜKS KILOGRAMM METT

 (7)
27. mai 2015 16:31
MITU MESILAST PEAB TÖÖTAMA, ET KOGUDA ÜKS KILOGRAMM METT
mesilane
Magus ja kleepuv mesi on kontsentreeritud õenektar, mida korjemesilased tarru vastsete toitmiseks ning kogu mesilaspere talvetoiduks toovad. Töölismesilased toidavad aastaringselt kogu mesilasperet – mesilasema, vastseid, leski ja töölisi lõhnava toitva ainega, mida nad ise toodavad. Nad korjavad lilledelt nektarit ning töötlevad selle ümber meeks, mille paigutavad taru sisemuses paiknevatesse “hoidlatesse” – kärjekannudesse.

MEETOOTMISE VAJALIKKUS

Enamikul putukate kooslustest – sipelgatel, mesilastel ja kimalastel hukkuvad töölised talveaja hakul. Igal kevadel rajab nende kuninganna kui ainus talvituv isend uue koloonia.

Mesilasema ei tuleks aga ilma töölisteta toime, kuna need toidavad ja puhastavad teda ning kannavad hoolt munade ja vastsete eest.

Seetõttu peab koos mesilasemaga üle talve elama ka mitusada töölist. Et töölised oleksid võimelised talve üle elama, vajavad nad peale soojustatud taru ka piisavalt toitu. Seetõttu on meemesilased välja kujunenud oskus teha hilissuvel korjatud nektarist talvevarusid. Kui suvel on palju õitsvaid taimi, on ka mesilastel toit talveks kindlustatud ning nälgajäämist pole karta.

Mett vajavad mesilased aastaringselt. Seda on lihtne säilitada suletud, vahast valmistatud kärjekannudes ning see on vastsete ja tarus töötavate mesilaste põhitoiduks.

MEE TOOTMINE

Nektar on magus vedelik, mis eritub õite mesinäärmeist (nektaariumidest) ja millest mesilased valmistavad mett. Taimed toodavad nektarit putukate ligimeelitamiseks, et need õisi tolmeldaksid.

Töölismesilased imevad nektarit oma pika imilondiga ning koguvad selle meepõide, tegeliku mao ees paiknevasse hoidlasse. Tarusse naastes annavad nad kogutud nektari oma noorematele kaaslastele üle ning lendavad jälle korjele.

Noored töölised, kes veel tarust väljas ei käi, hoiavad nektarit umbes 20 minutit “suus” ja segavad selle ensüümidega, mille abil lõhustatakse nektaris sisalduv roosuhkur lihtsuhkruteks: viinamarja- ja puuviljasuhkruks. Samal ajal toimub mitme nektaris mittesisalduva suhkru süntees ning mesi muutub kergestiseeditavaks.

Seejärel asetatakse nektar kärjekannudesse, et vesi sellest ära aurustuks ning see tiheneks. Kui poolvalmis mesi on täiesti tihke, mälub tööline selle uuesti läbi ja muudab aineks, mida võib juba meeks nimetada. Ta paneb selle kärjekannu tagasi ja suleb kannu vahast kaanekesega, et selle sisu säiliks ajani, mil seda tarvis läheb.

Selle protsessi käigus säilivad nektari eeterlike õlide jäänused, mis annavadki meele selle iseloomuliku lõhna, mis meenutab selle pärinemist lilledest.

Taru ülaosas on tavaliselt rohkem kärgi, mis paiknevad vertikaalselt üksteise kõrval. Sellesse taru ossa emamesilane muneda ei saa – kärjed on ette nähtud vaid mee ladustamiseks.

Mesilased toovad tarru ka õietolmu ning asetavad selle üksikutesse kärjekannudesse. Õietolm on äärmiselt valgurikas ja vaklade ja arenevate tööliste põhitoit.

Kõik mesilased – ema, töölised ja lesed – võtavad söögiks mõeldud mett ning õietolmu kärjekannudest ise.

MESINDUS

Inimesed peavad mesilasi juba vähemalt 4000 aastat. Tänapäeval avaneb enamik tarusid ülaltpoolt ning sisaldab vertikaalseid, kuusnurksetest kärjekannudest koosnevaid vahast kärgi. Mesilased valmistavad kärjed ise.

Mesilased sisenevad tarusse selle alaosas paikneva lennuava kaudu, istuvad kärgedele ja hakkavad mett tootma. Mesilasema elab eraldi taru alaosas, et ta ei muneks taru ülaosas paiknevatesse mee ladustamiseks ette nähtud kärgedesse.

Kaks meemesilase põhiliiki on läänepoolne Apis mellifera ning idapoolse levikuga Apis cerana. Mesinikud aretavad uusi mesilasetõuge, kes oleksid vähemagressiivsed, ei haigestuks ja annaksid rohkem mett.

KUIDAS MESILASED METT KASUTAVAD

Kunagi ehitasid mesilased oma pesad pehkinud puutüvedesse, kaljusüvenditesse ja koobastesse. Tänapäeval elavad peaaegu kõik mesilased tarudes, mida mesinikud neile ehitavad. Hilissuvel koosneb mesilaspere mesilasemast ning umbes 60 000 töölisest. Töölised on viljatud emased. Nad ehitavad tarus vahast kuusnurkseid kärjekanne, kuhu paigutavad mee ja õietolmu. Neis kärjekannudes arenevad munadest ka mesilasevastsed. Töölised toidavad vastseid, hoolitsevad ema eest, kaitsevad taru, korjavad õietolmu ja nektarit ning töötlevad selle ümber meeks, et kindlustada kõik taruelanikud toiduga. Kui vahaga kaetud kärjekannus töölismesilane välja koorub, toidetakse teda kõigepealt meega. Umbes 3 päeva möödudes hakkab ta juba ise sööma. Siis hakkab ta täitma ka teatud kohustusi.

Kõigepealt puhastab ta kärjekanne, millest noored mesilase on just koorunud. Puhastatud kärjekanne kasutatakse hiljem uute munade paigutamiseks või mee ja õietolmu hoidlana. Noorte tööliste järgmiseks tööülesandeks on arenevate vastsete toitmine mesilaspiimaga, see tähendab mee ja õietolmu seguga. Töölised ehitavad ka vahast kärjekanne, millest moodustavad terved kärjed.

Seejärel võtavad nad tarru naasvatelt mesilastelt vastu ka juba nektarit ja õietolmu. Õietolmu panevad tallele, nektari aga töötlevad meeks ümber. Mesi tekib nii, et mesilane paigutab selle kärjekannu ja imeb seejärel meepõide tagasi. Nii teeb ta palju kordi. Töötlemise ajal aurustub osa veest ning tekib poolküps mesi. Mee lõplikuks valmimiseks peab ta veel kolm päeva laagerduma. Kolme nädala vanustena lõpetavad töölised tarus töötamise ning siirduvad oma esimestele lendudele ümbruskonnaga tutvuma. Üsna varsti koguvad nad ise õietolmu ja nektarit. Samuti toovad nad endaga kaasa ka veidi vett. See hoolikas töö võtab kuus ülejäänud nädalat nende elust.

Kas tead, et…

*Tööline peab 1 g vaha tootmiseks sööma 6 g mett.

*Võimaluse korral korjavad mesilased lehetäide magusat eritist. Seda “toodavad” Adelgidae sugukonna lehetäid või suured lehetäid sugukonnast Lachnidae. Lehetäid purustavad puulehtede ning –okaste kiud, imevad neist mahlad välja ja jätavad endast maha magusate, kleepuvate väljaheidete kirme.

*Kui mõni töölistest juhtub leidma eriti rikkaliku korjeallika, lendab ta taru sissepääsu juurde ja demonstreerib erilist tantsu. Tema liigutusi jälgivad teised mesilased, kes saavad tundlate ja tantsuviisi kaudu teavet mitte ainult korjekoha, vaid ka seal leiduva nektarihulga kohta.

*Tööline peab külastama enam kui 1000 lille, et saada oma tagumistel jalgadel paiknev “korvike” täis.

1) MIKS MESILASED NÕELAVAD?

Mesilased lasevad oma astla käiku siis, kui nende pesa ähvardab oht või kui putukale tundub, et ta on lõksu langenud. Loomulikult ei tee mesilane vahet, kas inimene või loom, kes pesale läheneb või sellest möödub, on sõber või röövel. Kahtluse korral saab rahurikkuja igal juhul nõela tunda. Mesilaspere puhul on rünnak kindlasti kõige parem viis end kaitsta, sest eks ole mesi ju armastatud ning toitev maiuspala.

2) KUI OHTLIK ON MESILASE NÕELAMINE?

Astla pisikesest õõnsusest voolab nahasse väike kogus mürki. Suurematele loomadele ning inimesele on mesilase üksik nõelapiste harva ohtlik, kuid juba üksainuski piste on üpris valus. Aga tavaliselt pole mesilased ju üksi, vaid ründavad oletatavat vaenlast hulgakesi. See aga ei pruugi õnnetuseohvrile enam kuigi meeldiv olla, kui teda ründab terve parv vihaseid mesilasi.

3) MIKS SAAB MESILANE OMA ASTELT KASUTADA VAID ÜHE KORRA ELUS?

Nõelav mesilane ei kaitse mitte iseennast. Hoopis vastupidi, mesilasele endale on iga nõelatorge ainus ning viimane tema elus. Kui mesilane pärast torget minema lendab, jääb tema astel ohvri naha sisse. Suurte sisemiste vigastuste tõttu sureb astelt kasutanud mesilane õige pea. Võib öelda, et ta ohverdas enda elu oma rahva heaks. Loomulikult ei tee ta seda teadlikult ja vabatahtlikult. Lihtsalt tema instinkt ütles talle, et ohtlikus olukorras tuleb astel käiku lasta. Niisiis tähendab nõelatorge üksikule mesilasele kindlat otsa, kuid kogu perele on sellest ohvrist suur tulu, kuna nõnda õpivad teised loomad end mesilastest eemale hoidma.

4) KAS INIMESED SUUDAVAD MESILASTE KEELEST ARU SAADA?

Bioloog Karl von Frisch on mesilaste keele mõistatuse lahendanud. Ta jõudis niikaugele järgmiste katsetega. Ta palus oma assistendil paigutada kusagile lähikonda pisikene meeanum ning jäi ise taru juurde. Peagi oli esimene mesilane toidulaua üles leidnud ning naasis tarru. Oma tantsu abil teatas ta ka teistele oma leiust. Teadlane vaatas seda pealt ja mõne aja möödudes läks tal korda dešifreerida erinevate tantsufiguuride tähendus. Kontrollides selgus, et nii meeanuma suund kui ka kaugus oli mesilase poolt teistele teatavaks tehtud ühemeetrise täpsusega.

5) MITU MESILAST PEAB TÖÖTAMA, ET KOGUDA ÜKS KILOGRAMM METT?

Kõnekäänd “virk nagu mesilane” peab mesilaste juures otseses mõttes paika. Ilusa ilmaga on meemesilased alati ametis. Et oma meepauna täis saada, peab mesilane külastama umbes tuhandet õit. Päevast-päeva teeb ta umbes 10 niisugust väljalendu. Et toota üks kilogramm mett, on tarvis 60 000 mesilase päevatööd.

6) KUI PALJU ON ÜHES MESILASPERES MESILASI?

Suures mesilasperes on umbes 80 000 mesilast, kes tarvitavad aastas üle 200 kg mett. Ülejääv mesi säilitatakse kärgedes halvemate aegade varuks. Mesi, mida meie, inimesed sööme, on mesilastelt varastatud. Selleks, et mesilased nälga ei jääks, söödavad mesinikud neid sageli suhkrusiirupiga.

7) KUS PAIKNEB MESILASEMA SÜLEMIS?

Tavaliselt jääb mesilasema inimeste silma eest varjule, sest ta elab taru sügavuses. Kui pereheidu ajal sülem tarust välja lendab, et endale uus elupaik leida, lendab mesilasema sülemi keskel. Emamesilased elavad kuni 5 aastat vanaks, töömesilased aga maksimaalselt kaks kuud. Leskede ehk isamesilaste eluiga on veelgi lühem. Nende ainus ülesanne on emamesilaste paaritamine. Kui see ülesanne on täidetud, surevad nad õige pea või siis viskavad töölised nad tarust lihtsalt välja.

KASUTATUD KIRJANDUS:

*N. Lenz “1000 loomariigi palet”


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved