Verivorst ja piparkoogid

 (3)
24. detsember 2014 01:49
Verivorst ja piparkoogid
Joonistus: Heiki Ernits
Praeahjus elas verivorst.

Ahjus oli pime ja tahmane, ning mis kõige hullem – väga igav. Õieti polnudki seal muud midagi teha, kui ennast kerra tõmmata ja ahjuplaadi peal tukastada.

Või siis ahju aknast välja vaadata.

Sest õnneks oli ahjul klaasist uks ja vaade, mis sealt avanes, meeldis verivorstile väga. Oo, kellele see poleks meeldinud! Verivorst nägi ehitud jõulupuud, millel igal õhtul süttisid küünlad. Ta nägi suurt vaagnat oranžide mandariinidega ning tulipunast jõulutähte. Ja siis nägi ta veel piparkoogimajakest ning piparkooke.

Nemad meeldisidki verivorstile kõige rohkem. Majake oli suur, paljude akendega ja tema katus oli suhkruglasuuriga üleni valgeks värvitud. Majakeses elasid piparkoogipoiss, piparkoogitüdruk, piparkoogist jõulutaat ja piparkoogist kitseke. Ka nemad nägid väga uhked välja, neil olid rosinatest silmad ja glasuurist nööbid. Kitsekesel ja jõulutaadil oli ka glasuurist habe, piparkoogitüdrukul oli vöödiline seelik ja piparkoogipoisil triibuline madrusesärk.

Verivorst vahtis neid oma pimedast ahjust päevad otsa. Piparkookide elu tundus väga lõbus, nad muudkui mängisid oma maja ümber, naersid ja tantsisid, vahel aga ehitasid oranžidest mandariinidest lumememme.

Elu tahmases ahjus tundus talle aina koledam ja tüütum. Verivorst oleks kangesti tahtnud ka endale sellist ilusat kodu, nagu piparkoogimajake! Kui saaks sinna vähemalt sisse piiluda, et näha, kas maja on seestpoolt sama kena kui väljast. Aga ta polnud kunagi ahjust väljas käinud ning see tundus talle liiga ohtliku seiklusena.

Viimaks võttis verivorst siiski südame rindu. Piparkoogid olid läinud kuuse alla jalutama ning majake seisis tühi. Verivorst lükkas ahjuukse ninaga lahti ja kalpsas välja. Ta vudis kiiresti lauani, ronis mööda selle jalga üles ja juba ta oligi piparkoogimajakese juures.

Lähedalt oli see veelgi kaunim. Seinad olid üleni glasuuriga kaunistatud, akende alla olid joonistatud valged roosid ja ukse peale väike südameke. Verivorst pistis nina tuppa. Oi, ka seest oli maja imeilus!

Samal hetkel kuulis ta hääli. Piparkoogid olid tagasi jõudnud. Verivorst ehmus, kargas majakesse ja tõmbas ukse enda järel kinni.

Piparkoogid nägid kohe, et nende majaga pole õiged lood.

„Keegi istub seal sees!“ ütles jõulutaat ja osutas kepiga majakese akna poole, kust paistis verivorsti tume kogu.

„Oi, ta on üleni must! Ma kardan!“ kiljatas piparkoogitüdruk ja kattis näo kätega. Selle peale ehmatas omakorda verivorst ning hakkas jämeda häälega urisema.

„Kuuled, kuuled, mis häält teeb!“ hoiatas jõulutaat. „See on mingi koletis! Võib-olla hunt!“

Piparkoogist kitseke hakkas seda kuuldes haledalt mökitama ning peitis end jõulutaadi selja taha.

Ainult piparkoogipoiss ei ehmunud põrmugi. Ta läks ja koputas uksele.
„Kes sa oled ja mida sa meie majas teed?“ küsis ta.

Verivorst ei vastanud, vaid urises edasi. Piparkoogipoiss piilus aknast sisse.

„Ole ettevaatlik, ta võib hammustada!“ hüüdis piparkoogitüdruk.
„Oh, ei ta hammusta,“ ütles piparkoogipoiss. „See on ainult üks verivorst.“ Ta pistis käe aknast sisse ja silitas verivorsti nina. Vorst hakkas kohe niutsuma ja lakkus piparkoogipoisi kätt. „Tubli vorst oled,“ kiitis too. „Tule välja, ma annan sulle pohlasalatit.“

Pohlasalat on verivorstide lemmikroog! Verivorst lausa tuiskas majast välja, saba rõngas, ning asus pohlasalatit limpsima.

„Ta on tegelikult päris armas,“ arvasid piparkoogitüdruk ja jõulutaat, ning kitseke liputas vorstile sõbralikult saba.

Verivorst jäigi piparkookide juurde elama. Talle joonistati sinepiga kaela ümber kuldne rihm ning kui kuuse all jalutamas käidi, viskas piparkoogipoiss ühe okka võimalikult kaugele, mispeale verivorst tõi selle joostes tagasi ja andis käppa ka.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved