Vahest nad ainult seda ootavadki, et pahaaimamatu laps neile oma näpu lõugade vahele torkab, et seda näppu siis veidi napsata.
Õnneks hambad ei liigutanud. Piia julges ka igemeid katsuda. Need olid kõvast plastmassist, üldse mitte Piia enda igemete moodi.
Piia proovis hambaid oma suhu. Ajas suu hästi suureks, aga ikka ei mahtunud teised hambad hästi ära. Piia vaatas peeglisse ja naeris. Küll ta nägi alles naljakas välja!
Järsku läks vannitoa uks lahti ja vanaema astus sisse. Ta ehmatas, kui Piiat nägi.
„Šiin ša oledki!” hüüatas vanaema naljakalt susistades. „Ja paištab, et ša oled mu kunšthambad ka üleš leidnud. Oh, lapšukene, ära neid nüüd oma šuhu küll topi!”
„Kas need on siis sinu hambad?” imestas Piia. „Miks sa nad ära võtsid?”
Vanaema naeris naljakalt hambutu suuga, loputas siis hambad kraani all puhtaks ja torkas need endale suhu.
„Ma pesin nad ära. Ja nüüd panin ma nad suhu tagasi. Kas nüüd on parem?”
Piia kallutas pead ja kissitas silmi. Ta palus vanaemal hambad uuesti suust välja võtta ja naeratada. Siis palus ta need jälle tagasi panna.
„Täitsa lahe trikk! Kui meie rühma Ken seda näeks! Ta ütles, et kui ta vanaks jääb, siis ta ostab endale vampiirihambad. Kas sina ei tahtnud hambapoest endale vampiirihambaid osta?”
Vanaema naeris jälle ja haaras Piia oma embusse.
„Kas see oleks sinu arust vahva, kui mul oleks ka vampiirihambad? Ja must silmaklapp ja konkskäsi?”
„Kuule, vampiiridel polegi musta silmaklappi ja konkskätt!” teadis Piia. „Ja vampiirid pole kunagi vanaemad! Minu arust sa oled niimoodi ikka toredam. Hulga vanaemam!”
