Tagurpidi printsess

 (2)
Piret Raud, TÄHEKE
10. september 2012 15:16
Tagurpidi printsess
Joonistanud Piret Raud
Elas kord printsess, kellele meeldis kõike teha teistpidi, kui kombeks.
Näiteks kui õues paistis päike, läks ta parki jalutama kummikud jalas ja vihmavari pea kohal, ning kui lund sadas, pani ta selga ujumistrikoo.

Raamatut hakkas ta alati lugema lõpust ja telekat vaadates istus ta seljaga ekraani poole. Veel sõi ta kooki tassist ja jõi kakaod taldrikust ja jäätist ta üldse ei söönudki, vaid hoidis seda kuumas praeahjus. Ning vähe sellest. Ta pani ka riided endale valepidi selga: kindaid kandis ta jalas ja sokke käes ja kasukat alussärgi all.
Ühe sõnaga – kõik, mida see printsess tegi, sai tehtud täiesti pahupidi!
Printsessil oli ka hobune, aga selle asemel, et ratsutada hobuse seljas, tõstis printsess hobuse hoopis endale turjale ja kappas läbi kopli, ise hüüdes „Ihahhaa!“
Hobune, kelle nimi oli Miisu (kassinimi oli muidugi tagurpidi-printsessi pandud), muutus sellise kohtlemise peale aegamisi üsna ülbeks. Ühel päeval pani ta printsessi enda asemel talli latrisse ning läks ise lossi elama.
Kui kuninganna õhtusöögil printsessi asemel Miisut nägi, ei saanud ta vahetusest üldse aru. Ta ohkas vaid ja ütles:
„Küll sa, tütreke, oled ikka suureks kasvanud! Oh, et need lapsed ka nii kiiresti sirguvad.“
Ja kuningas lisas: „Sa lähed iga aastaga aina rohkem oma ema moodi!“
Ei märganud ka mitte keegi teine, et nüüdsest elab printsessi asemel lossis hobune, sest kõik olid harjunud, et printsess on pisut pentsik.
Nii oli Miisul seal lossis päris hea elu. Ta vedeles päevad läbi vannis ja luges koomikseid ja sõi šokolaadi. Välja ratsutama ta targu ei läinud, sest nii võinuks pettus välja tulla.
Kes teab, kui kaua see kõik oleks kesta võinud, kui mitte ühel päeval poleks kuningalossi tulnud suur kuri lohe.
„Ma tahan printsessi ära süüa!“ karjus lohe. „Andke ta kohe siia!“
„Mina ei ole printsess,“ habises Miisu pisarsilmi. „Päris printsess on hoopis hobusetallis.“
Seda kuulnud, läks lohe kohe talli juurde, tõmbas talliukse prauhti! lahti ja sammus otse printsessi poole. Ta ajas oma lõuad pärani, et printsess sealsamas pintslisse pista ning – amps! – see oli hoopis printsess, kes ette jõudis ja lohe alla neelas. Ta oli ju tagurpidi-printsess! Lohede ärasöömine oli temasuguse jaoks käkitegu.
Nüüd tuli kogu tõde päevavalgele ning kuningas ja kuninganna said Miisu peale väga pahaseks.
„Miisule tuleb laksu anda ja pärast seda vangikongi heita!“ arvasid nad.
Aga tagurpidi-printsess ütles:
„Miisule tuleb hoopis pai ja kalli teha ning ta võib vabalt edaspidigi lossis elada, kui tahab.“
Miisu jäigi printsessi juurde printsessi tuppa elama ning sellest ajast peale olid nad kõikjal ja alati koos. Et neil kahel ikka vahet tehtaks, hakkas printsess asju tegema õigetpidi. Näiteks kui nad ratsutamas käisid, oli ikka printsess see, kes istus Miisu seljas, ning mitte vastupidi. Kusjuures tuli välja, et neile mõlemale meeldiski niimoodi rohkem. „Ihahhaa!“ hüüdis Miisu ja printsess naeris rõõmsalt.

TÄHEKE

LISA OMA KOMMENTAAR
Selle artikli kohta on 2 kommentaari
Nimi
Kommenteerimistingimused
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © AS DELFI. All rights reserved