Sõnakuulmatu prügi

 (1)
29. jaanuar 2016 05:58
Sõnakuulmatu prügi
joonistanud Maido Hollo
„Karel, ole hea, vii prügi välja!“ hõikas ema. Kareli nägu tõmbus vingu – tema tahtis hoopis telekat vaadata.
„Pärastpoole,“ lubas poiss. „Näiteks homme. Või siis ülehomme.“
„Homme on ju sinu sünnipäev, Karel.“ Ema kolistas köögis nõudega „Kas sul külaliste ees häbi pole?“
Poiss ohkas. Ta lonkis kööki, koukis prügiurnist koti ja sidus selle suu sõlme.

„Ära sa biolagunevaid jäätmeid unusta!“ meenutas ema. „Need tuleb eraldi panna. Ja vanu ajalehti on ka. Ajalehed tuleb kindlasti visata paberikonteinerisse.“
„Ja-jaa,“ pomises Karel tujutult. Ta vantsis köögist esikusse, avas välisukse. Ja siis tuli talle hea mõte! Poiss paugutas korra ust, ent hiilis oma tuppa tagasi ning lükkas prügikotid jalaga voodi alla. Tõepoolest, ega siis prügiga nii kiiret ka pole. Nüüd võis teleka ette lipata.
Õhtul puhastas Karel hambad ja puges voodisse. Väljaviimata prügi oli sootuks ununenud. Kõik ta mõtted keerlesid hommikuse sünnipäeva ümber. Siis tuli uni.
Midagi nagu kolksatas, keegi kõhistas naerda. Karel ärkas, süütas lambi ja heitis toale unise pilgu. Aga juba järgmisel hetkel oli rammestus kui peoga pühitud: voodialune prügi oli kottidest välja pugenud! Üks pahaksläinud peet veeres üle põranda ning tema teekonnast jäi vaibale inetu punane jutt. Aga see ei olnud kaugeltki kõik. Kartulikoored ronisid nagu tõugud mööda seinu üles ja vanad ajalehed laperdasid justkui kajakad lae all ning kriiskasid vastiku häälega.
Koos prügiga oli tuppa ilmunud ka hulkuv kass. Selline rääbakas ja kriim.
„Kõtt, kass!“ karjus Karel ja trampis jalgu. Aga ülbe elukas ei teinud kuulmagi. Ronis hoopis kardinapuule, võttis istet, vehkis käpaga, nagu mängiks nähtamatut kitarri, ja laulis: „Ägedaks ja kuuliks, saan teiseks juuliks ...“.
„Lõpeta!“ hüüdis Karel. „Täna on minu sünnipäev!“
„Sünnipäev jääb ära!“ käratas kass. „Mina oma prügimäel selliseid asju ei talu.“
Karel maigutas nõutult suud ega osanud korraga midagi kosta. Samal hetkel kõlas uksekell. Need on kindlasti külalised, rõõmustas poiss. Sander ja Priit ja Lisette ja ... Oh, kõik tema klassikaaslased! Nüüd on ta päästetud. Ent siis toimus midagi kohutavat. Prügi tungis talle igast küljest kallale. Kilekotid haarasid käed ja jalad salakavalalt haardesse. Aga pahaksläinud peet puges tropina suhu!

joonistanud Maido Hollo

Uksekell kõlas veel kord.
„Kes seal on?“ küsis kass. Kareli õuduseks matkis va kõuts tema enda häält.
„Need oleme meie,“ hüüdsid külalised. „Tee lahti, Karel!“
„Ei tee,“ õiendas kass jälle Kareli häälega. „Jätke kingitused ukse taha.“
„Kas me siis sõbrad enam polegi?“ küsis keegi, vist Lisette.
„Ei ole,“ kinnitas kass. „Mina teile kringlit ei paku.“
Karel tahtis hüüda, et ärgu nad kuulaku pätist kassi. Aga ta ei saanud sõnagi suust. Karel rabeles kõigest väest ja ... ärkas. Ta oli näinud vaid halba und. Siis hakkas poisil kiire. Ta riietus, haaras voodi alt prügikotid, tormas ruttu õue ning toppis jäätmed prügikasti. Tavaprügi ühte konteinerisse, biolaguneva teise. Ajalehed rändasid mõistagi rohelisse paberikonteinerisse.
Karel ohkas kergendatult. Siis silkas ta koju. Tuli ju sünnipäevapeoks riided vahetada.

Autor: Markus Saksatamm


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved