Siit üks muhe lugu ... Kass ja Koer

 (1)
16. juuni 2015 19:32
Siit üks muhe lugu ... Kass ja Koer
Kass ja koer
Kass hüppas laua peale.
„Küll sina ikka oskad!“ ütles koer kadedalt.
„On see siis nii raske?“ muigas kass. „Laud on ju madal. Siia peale suudab igaüks ronida.“

„Mina küll ei suuda,“ tunnistas koer ausalt. „Ma olen pisike ja paks. Ja mul on kõverad jalad. Isegi siis, kui ma peremehega jalutamas käin ja pärast trepist üles ronin, on palju pusimist. Kui tuppa jõuan, siis on keel vastu maad, sedasi võtab ähkima.“
„Minu jaoks pole igatahes ronimises midagi keerulist,“ edvistas kass. „Ja mulle meeldib ronida. Laua peal on palju huvitavam kui all põrandal. Saab näiteks vaasist lilli nuusutada. Ja ajakirjast pilte vaadata.“
Kass nuusutaski vaasi sätitud nartsisse ja uuris, pea viltu, ajakirja.
„Väga huvitav,“ kiitis ta. „Tule, vaata ka!“
Koer ajas end tagumistele jalgadele ning püü- dis mööda lauajalga üles ronida, aga kukkus selili.
„Ei tule välja!“ kaebas ta. „Mina ei oska!“
Kass naeris. „No kuidas sa küll nii abitu oled? Minu jaoks on isegi riiulile ronimine imelihtne! Vaata!“
Ning ta hüppas volksti riiulile ja hakkas seal tähtsa näoga saba lakkuma.
„Küll sa oled andekas!“ ohkis koer alt.
„Olen tõesti!“ nõustus kass. „Ja ega see riiulgi pole minu võimete tipp! Ma võin vabalt ka mööda kardinat üles minna. Kohe näitan!“
Kass hüppas korraks põrandale ning ronis siis kiiresti mööda kardinat üles.
„Noh, mis sa selle triki peale ütled?“ uuris ta edevalt.
„Hämmastav!“ kiitis koer. „Kus sa küll seda õppinud oled?“
„Lihtsalt oskan ja kõik!“ seletas kass. „Olen kohe sündimisest saadik nii vägev. Pane tähele, kohe lähen kapi otsa kah!“
Ja seda ta tegigi. Koer niutsus vaimustusest.
„Kas sa ei karda nii kõrgel olla?“ küsis ta.
„Mitte sugugi!“ vastas kass ülbelt. „Kõrgel olemine on minu jaoks täiesti loomulik. Minu jaoks on imelik hoopis see, kuidas keegi saab olla nii madalal nagu sina!“
„Mis parata, mina ei oska ronida …“ ohkas koer ja tundis, et on väga õnnetu.
Natuke aega olid mõlemad vait. Üks kärbes kõndis seinal, jõudis lakke ja hakkas ümber lambi jalutama.
„Sa vaata ometi!“ sosistas vapustatud koer, endal pea kuklas. „Ta kõnnib laes! Imeline!“
Kass hüppas kapi otsast alla ja oli mossis näoga.
„Minu meelest pole selles midagi erilist,“ ütles ta. „Tegelikult on ronimine tobe. Mõtleks, tema kõnnib laes! Mistarvis? Põrandal on palju parem. Näiteks köögi põrandal on toidukauss ja kausis on vorsti.“
„See on õige küll,“ nõustus koer ja muutus palju rõõmsamaks. „Laes pole midagi süüa. Kas läheme kööki, kass?“
„Minugipoolest,“ vastas kass. Ja nad olid jälle sõbrad.
Aga kärbes muudkui kõndis ihuüksi mööda lage edasi-tagasi ja urgitses suurest igavusest koivaga ninas.

Autor: Andrus Kivirähk


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved