Onu Nohu

09. detsember 2015 04:50
Onu Nohu
joonistanud Piret Mildeberg
Onu Nohu elas soos. Igal õhtupoolikul istus ta märjale samblatoolile ja leotas külmas rabajärves oma paljaid jalgu. Aga igal hommikul vara kiirustas Nohu linna tööle. Ta teadis väga hästi, et seal, kus on palju inimesi koos, on tal imekerge kõikide ninad tilkuma panna.
Tänast teisipäeva alustas onu Nohu bussipeatuses. Ja koolipoiss Robert juba aevastas seal!

„Tubli mees, et mul batsille levitada aitad,“ rõõmustas Nohu, kui ta nägi, et Robert aevastades kätt suu ette panna ei viitsinud.
Nohu puhus nüüd poisi poolt lendavad haigusetekitajad ümberseisvate tädide-onude juurde.
„Nii, kakskümmend miljonit pisikut sellele punase mantliga tädile,“ arvutas Nohu kiiresti.
„Ja kümme miljonit batsilli sellele haigutavale vanaonule seal. Valge jopega tüdruk saab viis miljonit nohupisikut.“
Onu Nohu päev oli alanud tõesti suurepäraselt!
“Kolm – null, meie kasuks,“ naeris Nohu endamisi. „Hea töö, Robert-poiss!“
Siis otsustas Nohu ühte koolimajja sisse põigata. Selleks tuli tal kõigepealt trollibussile joosta.
Pärast seda, kui tal oli õnnestunud bussis vähemalt kolmkümmend süütut inimest viirusesse nakatada, jõudis ta otsitud koolimajani. Nohu kiirustas kohe oma lemmikkohale koolisöökla juures.
„Tublid tädid! Super!“ naeris Nohu, kui märkas, et söökla aken on justkui meelega tema jaoks avatuks jäetud. Kohe algas ka söögivahetund. Nohu tuju muutus järjest paremaks. Ta märkas midagi, mis talle laste juures alati kõige rohkem meeldis. Nimelt see, et paljud õpilased ei vaevunud enne söömist käsi pesema. Onu Nohu poolt aknast sisse puhutud pisikud said mõnusalt pesemata kätelt supilusikale ja sealt lapse suhu liuelda.
„No täna läheb kohe eriti libedalt,“ õhkas Nohu rahulikult ning luristas ninaga.
Niimoodi mööda linna ringi tuuseldades ja igale poole batsille poetades märkas onu Nohu lõpuks, et käes oli õhtu. Viimased pisikupoisid puistas ta laiali rongi, millega sõites ta lõpuks jälle oma märga sohu tagasi jõudis.
Kuid järgmisel hommikul tundis onu Nohu end hirmus kehvasti. Kohutav köha kippus peale tulema! Lisaks sellele valutas tal pea ja kurk oli kibe. Nohu surus oma paljad jalad sügavale rabajärve, kuid see ei aidanud täna üldse. Köha muutus iga minutiga hullemaks.
Parajasti juhtus mööda minema härra Kurg. Kuigi tollele polnud Nohuonu kunagi meeldinud, hakkas härra Kurel nüüd hirmsasti köhivast tegelasest kahju. Härra Kurg tõi Nohule mitu nokatäit jõhvikaid ning käskis need kiiresti ära süüa. Lisaks sellele kiirustas härra Kure naine Nohule kuuma taimeteed keetma.
Oh, kui hapud olid jõhvikad ning oi, kui kibe oli taimetee! Ometi tundis onu Nohu pärast söömist ja joomist ennast palju paremini. Ta otsustas, et täna ta linna tööle ei lähe. Läheb hoopis jõhvikaid korjama. Ja järgmisel päeval poetas ta mitu korvi värskeid marju linna tänavaäärde maha. Et kõigil inimestel oleks hea võtta. Inimesed võtsidki ja tänasid mõttes lahket andjat.
Onu Nohu aga jäi pikale puhkusele. Istus edasi oma märjas soos, leotas rabajärves jalgu ja lehvitas härra Kurele, kes koos naisega lõunamaale lendas.

Merilin Ahwazian, joonistanud Piret Mildeberg


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved