Mirjami maani kampsun

 (2)
10. märts 2014 11:15
Mirjami maani kampsun
Joonistanud Marja-Liisa Plats
Võru linnas, kui sa seda pisikest linna tead, leidub terve rodu pisikesi kauplusi. Ja kaubeldakse neis poekestes kõikvõimalikuga.

Lillepoes müüakse ka kruuse ja panne. Riidepoes kaubeldakse ka nukkude ja klaasist inglitega. Väikesest raamatupoest saad lisaks vaimuvarale osta villaseid kampsuneid, mis on Võrumaa memmede kootud.
Just sellesse poodi, kus üht seina katsid raamatud ja teist kampsunid, astuski plikatirts Mirjam pärast kooli sisse. Ta soovis endale kullapliiatsit osta, aga jäi kohe kui äravõlutult silmitsema üht kampsunit. Paksu kraega, vöödiline. Mahepehmetelt värvidelt ei saanud Mirjam silmi lahti. Taskus leidus taskuraha, kuid kampsun oli ilmselgelt väike.
Vist sõimelapsele kootud, teise klassi õpilane Mirjam oli aga päris pikk plikatirts. Tüdruku süda ei saanud enne rahu, kui söandas müüjalt pärida kampsuni kuduja kohta.
„Tädi Helbe! Elab kuskil seal Väimela poole sõita,“ vastas müüja. „Millal ta siia tuleb?“ usutles Mirjam.
„Mõelda vaid, juba homme tuleb – oma rahale järele,“ selgitas müüja. „Tädi Helbe teeb nii ilusat tööd, et oleme peaaegu kõik ta kampsunid ära müünud. Tädi Helbe on tõeline lõngahaige. Punkt kell neli ole homme kohal, kui tahad teda näha.“
Mirjam arutles endamisi, mida tähendab lõngahaige, aga järgmisel päeval oli ta nagu naksti poes kohal, punkt kell neli. Tädi Helbe nägi oma kampsunite moodi välja – säras pehmelt ja mahedalt. Ta oli rõõmsalt üllatunud ja nõus Mirjamile kampsunit kuduma.
„Sooviksin hästi pikka,“ sosistas Mirjam. „Maani!“
„Kui maani, siis määrdub,“ arvas tädi Helbe.
„Siis pisut lühemat,“ sosistas Mirjam ja näitas kätega, kui pikka. „Värviliste vöötidega palun.“
Tädi Helbe mõõtis Mirjami lindiga üle ja lubaski talle seljasoojendaja kududa.
Nüüd peab ütlema, et Mirjam kõneles oma poeskäigust kodus vanematele. See kõnelus läks hästi – pere lubas kampsuni Mirjamile jõuluks kinkida. Taskuraha jäi alles! Miks aga Mirjam nii kampsunit tahtis? Nimelt oli tüdruk pisut kiitsakas ja vist seepärast kurtis vahel külmatunnet. Kudum annab kindlasti sooja, uskus Mirjam, ja nii oligi.
Kui tädi Helbe ühel pärastlõunal enne jõule helistas ja Mirjamil õhtul juba kampsuni selga sai, ununes külmatunne täiesti. Tüdruk ei jõudnud ega jõudnud ära rõõmustada, sest kampsun oli saanud täpselt nagu soovitud: vöödiline unistus.
Mirjam hakkas kampsuniga koolis käima. Ei tõmmanud jopetki selga, tuttmütsi pani vaid pähe. Kui ta oma peaaegu pahkluudeni ulatuva rõõmsa kampsuniga läks, vaatasid inimesed talle järele. Nii lumesajus kui ka päikesepaistes. Koolis istus Mirjam kampsuniga ka tunnis, sõbrannad jälgisid teda pisut kadedalt. „Kust sa said?“ uurisid nad.
„Tädi Helbe kudus, ta on tõeline lõngahaige,“ selgitas Mirjam avameelselt. „Ta värvib ise oma lõngad, isegi arooniatega!“
Kui tädi Helbe järgmine kord tillukesse raamatupoodi tuli, ootas teda seal seitseteist tüdrukut, kes kõik soovisid kampsunit – nagu Mirjamil on. Kõigile olid vanemad raha kaasa pannud, et kudumise eest maksta.
„Kullakesed, mina ei jõua nii palju kududa,“ ohkas tädi Helbe. „Ma koon üht kampsunit kuu aega. Kodusteks töödeks peab aega jääma.“
„Sa, Helbe, pane nüüd kudumisvabrik püsti, saad ruttu rikkaks,“ soovitas poekese müüja.
„Mina ei soovi rikkaks saada,“ vastas tädi Helbe.
„Mis siis saab,“ kurtsid tüdrukud.
Poes võttis maad vaikus, võis isegi kuulda, kuidas tädi Helbe hingas.
„Õpeta meid endid kuduma,“ pani ette Mirjam, kes ka poes viibis, et oma sõbrannade eest kosta.
„Oh,“ hingas tädi Helbe kergendatult. „Võin teile tõesti kevade poole mõne kudumistunni korraldada.“
„Ja õpetad meid arooniatega lõnga värvima,“ tuletas Mirjam meelde.
„Kindla peale,“ lubas tädi Helbe.
Tüdrukud plaksutasid käsi.
Nii jäigi.

TÄHEKE

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved