Liisa laseb liugu

11. jaanuar 2016 02:31
Liisa laseb liugu
joonistanud Anu Kalm
Õhtul oli ilm talve kohta soe ja vihmane, aga öösel tuli pakane. Hommikuks olid teed kattunud peegelsileda jääga. Vaevalt olid Liisa ja emme kodumaja uksest kõnniteele jõudnud, kui Liisa uppi lendas.
„Hehehee! Tee on jääs!” naeris Liisa ega teinud kukkumise peale teist nägugi.

„On alles libe!” ohkas emme. „Oleme hästi ettevaatlikud!”
Nad kõndisid tõesti hästi ettevaatlikult edasi. Lasteaiani oli veel tükk maad minna.
Järsku emme libastus ja kukkus istuli. See oli Liisa meelest väga naljakas ja ka emme naeris, mis sest, et taguots natuke haiget sai. Õnneks oli emmel paks ja pehme talvejope seljas.
„Üks – üks. Viik!” ütles emme, kui oli end püsti upitanud.
Nüüd sibasid nad edasi käsikäes, aeglaselt ja veelgi ettevaatlikumalt, täpselt nagu kaks küürus vanatädi. Ainult kepid ongi veel puudu, mõtles emme. Tegelikult oleksid need nüüd täitsa asja eest.
Korraga libastusid nad mõlemad ja kukkusid jälle pikali. See matakas hakkas juba veidi kontides tunda andma.
„Kaks – kaks!” kiljus Liisa vaimustatult.
„Kuule, selline koperdamine on juba täitsa naeruväärne!” leidis emme. „Niimoodi jääme me mõlemad hiljaks, sina lasteaeda ja mina tööle.”
„Äkki lähme toome kodunt uisud?” pakkus Liisa välja.
Emme arvas siiski, et jää on uiskude jaoks liiga õhuke ja rikuks terad ära. Pealegi oli neil juba nii palju maad seljataga, et tagasi pöörduda polnud enam mõtet.
„Kus on liivapuistajad siis, kui neid vaja oleks?” puhkis emme pahaselt. „Võta või ise kodunt liivakott kaasa.”
Siis tuli Liisale hea mõte. Nad võiksid ju ilma uiskudetagi uisutada! Paar sammu hoogu ja viuuu! – vaat niimoodi! Emme oskas peaaegu sama hästi liuelda kui Liisa.
Oli see vast lahe liuglemine! Ka emme meelest oli see kõigi aegade parim hommikuvõimlemine! Ja teekond kulus nõnda hulga kiiremini kui aeglaselt edasi tipsides.
Järsku lendasid Liisa ja emme valjult röögatades sirakile. Keegi nurjatu oli teele liiva puistanud, nii et hoogsad liuglejad olid nüüd järsust pidurdamisest tasakaalu kaotanud.

joonistanud Anu Kalm

„Milline närukael puistab liiva pahaaimamatute uisutajate nina ette!” puhkis emme ja vaatas veidi piinlikkust tundes ringi. Ega keegi ometi ei näinud, kui tobeda õhulennu ta oli teinud? „Ma olen kindel, et selline ettehoiatamata liivatamine on lausa seadusega keelatud!”
Emme ja Liisa ronisid naeru pugistades püsti, tõmbasid riided sirgu ja jätkasid reipalt teed mööda liivatatud rada. Tavaline kõndimine oli kahtlemata palju turvalisem, aga sugugi mitte sama lõbus kui liueldes liikumine.
„Homme paneme jalga korralikud kummitallaga saapad, mis nii libedad ei ole,” pidas emme plaani, kui lasteaed juba paistis. „Niimoodi murran ma veel oma jalaluu katki.”
Liisa ei tahtnud, et emme jalaluu katki murraks. Talle tuli nüüd veel parem mõte. Hommikul, kui emme putru keedab, topib Liisa salaja kõik enda ja emme jope taskud kass Miisu liivakasti liiva täis. Küll siis emme rõõmustab, kui neil on liivatamiseks liiv omast käest võtta!

Kirjutanud, Kristiina Kass


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved