Kati ja vanaisa olid seda päeva oodanud, sest kogu pere oli tegelikult heaks kiitnud värviliste kivikeste korjamise plaani. Enne tuli muidugi kirjeldada seda uhket lossi, mis neist pärast kodus valmis tehakse. Noh ja kui lossi ei saa, siis lossiaia ikka.
Rand tervitas sillerdava mere, kajakakisa ja üldse igati suvise olekuga. Ainult inimesi ei hakanud silma, seega olid Kati ja vanaisa vaat et ainsad, kes seal ilusast ilmast rõõmu tundsid. Ei, siiski üks tädi oli veel. Kes jooksis ja kõndis vaheldumisi nii pisikeste tippivate sammudega, et Kati unustas korraks isegi kivikeste korjamise ning jäi ammulisui vahtima. Ja oli ka, mida vaadata! Lisaks naljakatele sammudele uhkeid punaseid pükse ja hiiglaslikku roosatäpilist jopet näiteks. Riiete omanik, muide, polnud ise ka just pisikeste killast. Üldse näis ta järjest rohkem hoogu minevat, sest nüüd järgnesid ägedad käteringid ja seejärel põlvetõstejooks. Vanaisa pidi just lapselapsele ütlema, et pole ilus niimoodi jõllitada, kui õhetav pühapäevavõimleja neid märkas. Ja oli kõpsti kohal.
„Oi aga laps ju külmetab, kui sedasi ühe koha peal kükitab!“ oli esimene asi, mis Kati ja vanaisa teada said.
Vanaisa katsus küll selgitada, et ei ta nii pikalt kükita midagi, korjab oma kivikese või paar üles ja läheb jälle edasi. Aga pruntispõskne võõras oli kõigutamatu.
„Kui ei külmeta, siis laseb kivil varba peale kukkuda! Vanaisa peaks ju nägema, kui väikesed on need käed …“, astus hoolitsev tädi Katile lähemale.
Kati peitis oma varanduse ehmunult selja taha ja vaatas abiotsivalt vanaisa poole. Vanaisa naeratas ja arvas, et väikesed käed korjavad just neid kive, mida peos jaksavad hoida. Ja et pärast kodus on nendega tore mängida ja rannaskäiku meenutada.
„Aga liiv on ju must!“ hüüdis punastes pükstes kõiketeadja nüüd võidukalt.
Jälle pidi vanaisa innukat muretsejat rahustama – keegi ei kavatse liiva süüa, kodus aga on seep ja vesi olemas. Ühtlasi tundis ta huvi, kas võõral tädil endal ka lapselapsi on, ja sai vastuseks, et kes siis nii nooruslikult naisterahvalt sellist asja küsib!
Vanaisa ei küsinud enam midagi. Ka mitte seda, et kas targematest targem tädi pole tükk aega kedagi õpetada saanud, et neid manitsusi tal nagu paisu tagant tuleb. Tõelised härrasmehed lihtsalt ei tee tühjast tüli.
Aga Kati tundis küll, et kivikorjamise isu hakkab otsa saama. Ta sikutas vanaisa varrukast ja teatas sosinal, et tahab ära minna. Vanaisal polnud midagi selle vastu. Enne tuli ainult viisakalt hüvasti jätta. Paha ei teeks lausa midagi ilusat öelda, sest lõppkokkuvõttes soovis toimekas tädi ju ainult head.
Kati piidles parasjagu hoogsaid painutusi tegevat tädikest ja jäi mõttesse. Mida ilusat küll öelda ... Äkitselt meenus talle, kuidas maavanaema oli rõõmust pisaraid pühkides vastsündinud vasikat tervitanud!
Et enam armsamaid sõnu pole olemas, selles oli Kati surmkindel. Nii ta siis vaataski agarale emandale sügavalt silma ja ütles väriseva häälega: „Oh sa mu väike lehmaehmatis!“
