Isa pidi juba hommikul maavanaemale appi sõitma – oli ju laupäev. Ema ja vanaisa läksid aga oma ammust plaani teoks tegema – vanaisale uut ülikonda ostma. Kati oleks loomulikult nendega kaasa läinud, kui tal poleks nohu olnud. Kuid oli. Köha samuti. Ja siis ütleski vanaisa need kuulsad sõnad, et varsti viieseks saav laps võib nüüd kolmveerand tundi omaette olla küll. Koera seltsis veel pealegi.
Siis loeti sõnad peale, mida tohib ja mida mitte ning järgmisel hetkel seisis Kati juba ninaga vastu akent, oodates, millal ema ja vanaisa välisuksest nähtavale ilmuvad. Koer Julius seisis truult kõrval, liputas saba ja tonksas perenaist kannatamatult ninaga.
Mõte, mis Katile seepeale pähe kargas, oli nii ootamatu, et ta unustas akna peal passimise ja istus koera kõrvale maha. Julius hakkas veel ägedamalt saba liputama, sest talle tundus, et nüüd läheb mölluks.
„Ei, Julius, me ei hakka praegu mürama,” manitses tüdruk. „Me hakkame hoopis joonistama. See tähendab – mina hakkan, aga sina istud paigal. Liikumatult. Saad aru?”
Julius ei saanud aru. Nõutult jälgis ta perenaise askeldusi, kes tõi lauale purgitäie vett ja tiris lagedale suure joonistusploki ning guaššvärvide karbi.
Lootuses, et tegu on kommidega, proovis koer värve lakkuda, ent pidi pettuma – see kraam maitses kole vastikult!
Nüüd kamandas Kati läkastava Juliuse istuma ja teatas tähtsalt:
„Ma kavatsen sinust portree joonistada. Sina istud nii vaikselt kui vähegi saad!”
Juliust oli õpetatud küll, mis tähendab vaikselt istuda, ja seda ta nüüd siis tegigi. Kati solberdas samal ajal suure pintsliga veepurgis ja torkas selle siis pruuni värvi sisse. Ta otsustas joonistada ainult koera näo, kuna oli seda varemgi värvipliiatsitega proovinud. Selgus, et värvidega pole sugugi lihtne sama teha. Paber paberi järel lendas kunstniku vihase turtsumise saatel põrandale. Lopergune musta-pruunikirju värvilärakas ei meenutanud kuidagimoodi Juliuse armsat koeranägu.
Aga Kati polnud nende killast, kes niisama lihtsalt loobuvad. Lõpuks krooniski visadust edu. Pildilt vaatas vastu Julius mis Julius ja isegi kõrvad mahtusid sinna veel viimasel hetkel ära. Paks joonistuspaber oli aga justkui läbi vettinud ja seetõttu päris raske.
Ettevaatlikult võttis Kati oma äsjavalminud saavutusel nurkadest kinni ja vaatas, kuhu see kuivama tõsta. Laua peale jätta polnud mõttekas, sest nii torkab ta kojusaabujaile kohe silma. Kati aga tahtis üllatust valmistada. Et kui pilt on ilusti kuivanud, alles siis võib sellega ootamatult ema ja vanaisa ette ilmuda. Las näevad, kui suurepäraselt oskab ta üksi kodus olla!
Niimoodi arutledes jäi Katile silma vana tugitool elutoa kõige hämaramas nurgas ja kohe oli selge, et paremat kohta pildi kuivamiseks lihtsalt pole. Mitte keegi ei pane seda seal tähele. Tegelikult sinna nurka naljalt ei satutagi.
Otsustavalt laotas Kati märja portree tugitoolile kuivama ja ruttas oma maalitarbeid ära panema, et need midagi ei reedaks. Oli ka viimane aeg – välisukse taga kostsidki juba ema ja vanaisa hääled. Kähku lükkas Kati vussiläinud pildid koos veepurgi ja guaššidega voodi alla.
Vanaisa seisis ukse peal oma uues hallis ülikonnas.
„Ja kuidas siis oli üksi kodus olla?” päris ta.
„Tore,” kiitis Kati värviseid sõrmi seljataha peites. „Sul on ilus ülikond!”
Vanaisa läks rahulolevalt elutuppa, ise uhiuuelt pintsakult olematuid tolmukübemeid pühkides. Ja püksiviigid olid ju lausa nõelteravad … Nüüd jäi üle veel oma vanasse lemmiktugitooli vajuda ja siis võis päeva küll kordaläinuks lugeda …
Imelik paberikrabin sundis aga kohe jälle püsti kargama ja vaatepilt, mis seepeale avanes, oli vägagi nutune. Ema karjatuse peale jooksid kohale Kati ja Julius ning ka nende silmad nägid koledat tõde – helehallide viigipükste tagumik oli guaššvärviga paksult koos …
„Mis see nüüd siis on?!” suutis ema kuidagimoodi küsida.
„Juliuse portree”, suutis Kati kuidagimoodi vastata. „Aga paberil oli see poole ilusam kui pükstel!”
