Jõulukalender pööningul

11. jaanuar 2016 02:28
Jõulukalender pööningul
joonistanud Heiki Ernits
Juhtus nii, et Triinu ja Timo sõid oma jõulukalendrid tühjaks juba 1. detsembril.
See oli muidugi Timo süü. Triinu oli juba seitsmeaastane ning teadis, et jõulukalendris tuleb iga päev avada ainult üks luuk, et võtta välja sinna peidetud šokolaad. Aga Timo oli alles nelja-aastane ja kohutavalt maias. Nii kui ta oma jõulukalendri kätte sai, ronis ta laua alla ning asus seal matsutama.

„Ei tohi, Timo!“ keelas Triinu. Timo aga ei kuulanud sõna, vaid muudkui urgitses kalendriluukidest šokolaadi välja, nii et ajas Triinulegi isu peale.
Ja veerand tunni pärast olidki mõlemad jõulukalendrid tühjad.
Just siis astus tuppa ema. Ta vaatas lapsi, vaatas kalendreid, lõi käed puusa ja kuulutas:
„Ega ma teile uusi küll ei osta!“
Ning marssis pahaselt kööki.
Triinul ja Timol vajus nina norgu. Jõulukuu pole üldse nii huvitav, kui sa ei saa igal hommikul oma kalendris uut luugikest avada ja sealt maiustust välja võtta! Aga midagi polnud parata, nad ise olid süüdi.
„Lähme kelgutama,“ ütles Triinu ohates. Ehk tõstab see veidike tuju.
Kõigepealt oli tarvis kelk pööningult ära tuua. Lapsed ronisid trepist üles. Pööningul oli jahe ning hämar. Triinu leidis kelgu ning hakkas seda ukse poole sikutama.
„Triinu, kas see on ka jõulukalender?“ päris korraga Timo.
„Millest sa räägid?“ küsis Triinu. Ta astus väikevenna juurde, kes seisis pööninguakna juures ja osutas sõrmega pruunidele seinalaudadele. Nende seest paistsid tõepoolest otsekui pisikeste luugikeste piirjooned! Kui neid hästi lähedalt vaadata, võis näha, et igale luugile oli peale kirjutatud väike numbrike. Ja peale selle oli igal luugil tilluke ukselink.
„See on küll väga imelik asi,“ pomises Triinu ja vajutas oma sõrmeotsaga linki luugil, kuhu oli kirjutatud number 1. Uks avanes ja lapsed nägid selle taga imepisikest tuba, milles oli veel väiksem voodi. Voodis magas kärbes, tekk kõrvuni.
„See ei ole jõulukalender. See on hoopis hotell!“ taipas Triinu. „Putukad magavad siin talveund!“
„Teeme teised luugid ka lahti!“ kibeles Timo.
„Ei, mitte täna!“ ütles Triinu. „Tead mis, mängime, et see ongi nüüd meie jõulukalender. Ronime iga päev pööningule, avame ühe ukse ja vaatame, kes selle taga magab! See on palju põnevam kui šokolaadi söömine!“
Timo oli nõus ja nii nad tegidki. Igal hommikul hiilisid lapsed öösärkides pööningule ja avasid ühe ukse. Väikestes hotellitubades magasid lepatriinud ja mardikad, liblikad ja põrnikad. Mõnel oli triibuline tekk, teisel pitsiline. Mõnel oli voodi kõrval äratuskell ja mõnel sängi all pissipott. Oli tõesti vahva neid toakesi uurida – hästi vaikselt, et magajat mitte häirida – ja seejärel uks tasakesi kinni panna.
Lõpuks jõudis kätte jõululaupäev. Avamata oli veel vaid üks uks – number 24. See uks oli kõige suurem ja asetses kõige kõrgemal.
„Küllap seal magab karu,“ arvas Timo.
„Rumal, karu ei tule pööningule,“ turtsatas Triinu. „Kohe näeme, kes selles toakeses on.“
Ta kangutas ukse ettevaatlikult lahti. Toas, punase vatiteki all magas päkapikk. Ta tegi silmad lahti ja naeratas.
„Rõõmsaid pühi!“ ütles ta ja hüppas voodist välja. Ta rullis oma teki ja padja kokku ning toppis seinakappi. Siis avas päkapikk tagumises seinas oleva akna.
„Laseme natuke jõululõhna sisse!“ ütles ta lõbusalt ning Triinu ja Timo tundsid, et jõulud on nüüd tõesti käes.

Kirjutanud Andrus Kivirähk


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved