Johannes käis veel lasteaias, tal oli esimene kord laadale minna. Kissitas auto tagaistme peal silmi, vedas näo naerule. Siis oli näha, et suhu oli kahte uut hammast oodata.
Kärgula kandist, Pühäjõe ehk Võhandu jõe veerest, kus Johannes oma ema ja isaga elas, oli laadale jupp maad, üle tunni aja autoga sõita.
Hea, et Johannesel kummikud jalas olid, sest vihma udutas ja laadaplats oli õige mudaseks trambitud. Oli seal vast rahvast edasi-tagasi sõelumas nagu kureparv sügisese rukkinurme peal! Ja igasugust kaupa oli ka näha, nagu ema täheldas. Talukraami, sealhulgas, suitsuliha, meepütte, isegi koduparte. Küünitasid teised päid ühe auto pakiruumist välja.
Habemesse kasvanud mees mängis lõõtsa ja keegi naine hoidis tema pea kohal vihmavarju, et pill märjaks ei sajaks. Üle kõige hõljus magus šašlõkihõng.
Johannes jäi vaatama ühte endavanust tüdrukut, oli selline peenikene ja musta peaga, süles hoidis ta halli kassipoega.
Tüdruk märkas, et Johannes vaatab ja teatas: „See kass ei ole müüa.”
„Mis sa tast siis laadale tõid!” päris Johannes.
„Tahtsin müüa, aga hale hakkas. Ma viin koju tagasi!” venitas tüdruk.
„Kus su kodu on?” küsis Johannes.
„Pääsnal, Võhandu veerel,” ütles tüdruk.
„Meie elame ka Võhandu veerel, Kärgulas,” rõõmustas poiss. „Minu maja seisab päris jõe kaldal.”
„Minu oma ka,” oli ka tüdrukul hea meel.
„Mis su nimi on?” küsis poiss.
„Kadi,” vastas tüdruk, „aga sinul?”
„Johannes,” ütles Johannes.
„Johannes,” hõikas ema eemalt. Ta oli juba kena kaltsuvaiba ära ostnud. Oli aeg minema hakata.
„Kus see Pääsna on?” küsis Johannes isa käest, kui nad kodus olid ja uus põrandavaip eestoas maha pandi. See säras sinistes ja kollastes värvides nagu Pühajõgi päikse käes akna taga.
„Pääsna on Veriora kandis,” kõneles isa ja vaatas isegi kaardi pealt järele. „Jah, just Veriora kandis, enne Ruusat!”
„Võhandu kaldal?” küsis Johannes. „Jah, Võhandu kaldal,” kostis isa. „Kui paadiga hommikul meie juurest sõitma hakata, jõuab vast järgmiseks õhtuks pärale.”
Oli aeg vana põrandavaip ära visata. „Mis sa sellega teed?” küsis ema.
„Ahju ma ei hakka seda toppima, vast panen prügikasti,” kostis isa vastu.
Johannesel hakkas vanast vaibast hale, ta tõmbas sealt ühe narmendava värvilise riba välja ja pani selle tühja võikarpi.
Talle oli üks mõttekene tulnud.
„Sinu kassile minu koera poolt,” kirjutas ta pabertüki peale ja pani paberitüki ka karpi. Kaane peale kirjutas „Kadi”. Vargsi hiilis poiss jõe äärde ja lasi karbi pärivett minema.
„Homme õhtuks on päral,” mõtles Johannes. „Kadi leiab karbi ning hüppab rõõmust ja kass hüppab ka!”
Selle peale ta ei mõelnud, kui kaua karbil ujuda tuleb. Üle Sõmerpalu, üle Vagula järve, mööda Võru linnast, Leevi ja Paidra paisust alla, kümnest koprapaisust üle, enne kui Pääsnale jõuab.
Ilmake oli ilusaks läinud ja Johannes kujutas endale ette, kuidas musta peaga tüdruk ja kass jõe ääres tema saadetud narmaga mängivad.
