Emal on vaba päev

08. juuni 2015 20:36
Emal on vaba päev
joonistanud Ulla Saar
See juhtus maikuus, kui ema oli lõpetanud suurpuhastuse, pesnud puhtaks aknad ja terrassi, triikinud ära isa särgid ja istutanud maha terve koorma maasikataimi. Ühel hommikul ta lihtsalt istus köögilaua taga ja ta silmad ei säranud üldse.

„Kas midagi on halvasti?” küsis Piia, kui ema juba mitu minutit lauda põrnitses. „Kas sul on täna paha tuju?”
„Ei ole,” ohkas ema. „Ma olen lihtsalt kuidagi väsinud ...” Ta sügas hajameelselt Nuustikut ja torkis kahvliga omletis. Isegi raadiost tulevad naljad ei teinud teda rõõmsaks.
„Sa peaksid täna midagi toredat tegema,” arvas isa. „Ainult enda jaoks või siis koos sõbrannadega! Sa oled siin juba vaeva näinud küll. Täna hoolitseme sinu eest hoopis mina ja Piia!”
„Oled sa kindel?” küsis ema. „Külmkapis ei ole peaaegu midagi. Kas te ikka saate hakkama?”
„Või kas me saame!” naeris isa. „Ära unusta, et sa räägid siiski vana kokaga! Ma olin kunagi sõjaväes ju mitu kuud sööklas abiks. Paarile inimesele kokkamine on selle kõrval kukepea!”
„Olgu siis pealegi,” arvas ema. „Ma siis läheks tõesti ja jalutaks natuke linna peal. Ei mäletagi, millal ma viimati kinos ja kohvikus käisin.”
„Mine muidugi,” lubas Piia. „Ja ära sa enne õhtut tule, muidu ei jõua me kõiki kolme käiku valmis.”
Ema naeris. „Küll on tore, et te mul nii tublid ja osavad olete,“ patsutas ta Piiat ja lippas magamistuppa riideid vahetama.
Kleidi ja kontsakingadega ema linna peale saadetud, asusid Piia ja isa tööle. Kõigepealt sorteerisid nad köögis maitseaineriiulit ning leidsid sealt vähemalt kümmet sorti tundmatuid pulbreid. Järgmisena asusid nad pesu sorteerima. Tulemus oli vapustav! Restil rippus kolmkümmend seitse sorti sokke, kuusteist särki ja kleidikest, kolmteist paari pükse ja kaheksateist paari alukaid. Sokid olid kusjuures kõik täiesti erinevad.
„Kes küll sellised räpakotid on, kes nii palju pesu korraga ära määrivad? imestas isa, kui kogu kraam põrandal nende ees seisis. „Ja kus küll ema seda kõike hoiab?“
Piia ja isa riputasid parajasti viimast särki kappi, kui uks paukus ja ema esikusse astus. Piia tardus paigale. Ema oli ikka seesama, aga samas ka täiesti teistsugune! Ta lõhnas kohvi ja parfüümi järele, värskelt lakitud küüned särasid ja käe otsas rippus mitu uhket poekotti. Isa tegi „Oooo ...“ ja jõllitas ema, nagu oleks pika sabaga tulnukat näinud.
„Tere õhtust, mu kallid!“ hüüdis ema ja viskas mantli elegantse liigutusega nagisse. „Teate, ma tunnen ennast lihtsalt fantastiliselt! Ja kuidas teil siin läinud on? Kas hakkame varsti sööma? Mul on kõht pärast sõbrannadega lõunatamist õudselt tühi.“
Isa pillas peos olnud soki põrandale ja nad vaatasid Piiaga üksteisele punastades otsa.
„Seda et ... õhtusöögiga läheb veel natukene aega,“ neelatas isa. „Aga me triikisime kõik sokid ära.“
Ema naeratas ja tõmbas isa ning Piia kaissu. „Oh te mu tublid perenaised,“ ütles ta. „Kas teate, mul on praegu tegelikult kohutav pitsaisu. Sügavkülmas peaks neid minu mäletamist mööda täpselt kolm tükki olema.“ Ema silmad särasid seda öeldes rohkem kui kunagi enne.
Sellest sai üks ütlemata tore pitsaõhtu. Piia ja isa pistsid tervelt nahka kaks suurt pitsat ja ema toodud vaarikakoogikesed veel sinnaotsa. Sokid olid neil võhma täitsa välja võtnud.

Kairi Look, joonistanud Ulla Saar


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved