 |
|
|
 |
|
 |
|
|
|
FOTOVÕISTLUS „MIDA NÄGIN METSAS?”
Wimberg, TÄHEKE
29. juuli 2008 23:07
|
|
|
|
|
Joonistanud: Hillar Mets
|
Elas kord mees, kes armastas väga pildistada. Ta üldse muud ei teinudki, kui kõndis ringi ja tegi pilte. Vahepeal ta muidugi sõi ja magas ka, sest muidu ta poleks jaksanud ringi kõndida.
Tema fotoaparaat aga oli väga vilets. Vanaaegne, selline, mida kutsuti seebikarbiks. See tegi väga kehva kvaliteediga pilte. Ja neid ei saanud otse aparaadist arvutisse tõmmata, nagu tänapäeval digikaameratest, vaid aparaadi sees oli filmilint, mis tuli pärast viia töökotta, kus sellest tehti paberi peale pildid.
Muidugi oleks mees tahtnud endale korralikku fotoaparaati, kuid tal polnud raha, et seda osta. Kogu tema raha läks söögi, üüri ja töökojas fotode tegemise peale.
Nii ta siis käis ringi ja tegi fotosid oma seebikarbiga, sest fotode tegemist armastas mees üle kõige maailmas.
Tal oli kodus tuhandeid fotosid. Neid oli absoluutselt kõigest: puudest, majadest, inimestest, loomadest, mänguväljakutest.
Ühel päeval kuulis mees, et on korraldatud fotovõistlus teemal „Mida nägin metsas?” Võistluse auhinnaks oli välja pandud hästi palju raha, ja mis kõige tähtsam — uhiuus moodne fotoaparaat, täpselt selline, mis on iga fotosõbra unistus.
Mees otsustas sellest võistlusest osa võtta. Kuna võistluse teema oli „Mida nägin metsas?”, siis võttis mees oma seebika ja siirdus metsa. Seal ta kõndis ja kõndis, mõtles — millest teha pilti?
Sellist pilti, millega saaks võistluse ära võita?
Sel hetkel nägi ta jänest jooksmas. Aga mehe seebikas oli väga aeglane, see vajas natuke ülessoojenemist, et pilti teha. „Oota, jänes!” hüüdis mees. „Ära kihuta niimoodi! Ma tahan sinust pilti teha. Tahan võita fotovõistlust „Mida nägin metsas?”, mille võitja saab uhiuue moodsa fotoaparaadi, täpselt sellise, mis on iga fotosõbra unistus!”
Kuid jänes vastas peatumata: „Kiire, kiire, kiire! Pean selle porgandi kohe pessa poegadele viima!” Ja võssa kadunud oligi. Mees ohkas ja kõndis edasi.
Siis nägi ta karu eemal tõttamas. „Oota, karu!” hüüdis mees. „Ära kihuta niimoodi! Ma tahan sinust pilti teha. Tahan võita fotovõistlust „Mida nägin metsas?”, mille võitja saab uhiuue moodsa fotoaparaadi, täpselt sellise, mis on iga fotosõbra unistus!”
Kuid karu vastas peatumata: „Kiire, kiire, kiire! Pean selle meepurgi kohe pessa tütardele viima!” Ja samas kadunud oligi. Mees ohkas jälle ja kõndis edasi.
Siis nägi ta järsku — kahte marslast. Mõlemal oli sinine skafander seljas ja nad liikusid kiirel sammul otse edasi. „Oodake, marslased!” hüüdis mees. „Ärge kihutage niimoodi! Ma tahan teist pilti teha. Tahan võita fotovõistlust „Mida nägin metsas?”, mille võitja saab uhiuue moodsa fotoaparaadi, täpselt sellise, mis on iga fotosõbra unistus!”
Marslased peatusid ja vaatasid meest. „Hea meelega,” ütles siis üks neist, kelle nimi oli Meo. Nad nõjatusid mahalangenud kuusetüvele, tegid pähe naerunäo ja ootasid kannatlikult, kuni mehe seebikarp üles soojenes ja neist pildi tegi. Igaks juhuks tegi mees veel kaks pilti, et kui esimene välja ei tule. „Aitäh!” ütles ta siis. „Võta heaks!” ütles teine marslane, kelle nimi oli Kung-Lung. „Aga kas sa palun annaksid meile oma mütsi? Me osaleme oma koduplaneedi Marsi asjadekogumise võistlusel, mille teema on „Kosmose naljakaim ese”. See sinu müts on väga naljakas.”
„Jaa, loomulikult!” ütles mees, võttis peast mütsi ja ulatas marslastele. Marslased võtsid selle ja jätsid mehega head aega. Mees tõttas kohe filmi ilmutama.
Kõik kolm fotot olid välja tulnud ja mees võitiski nendega fotovõistluse „Mida nägin metsas?”, mille auhinnaks oli hästi palju raha, ja mis kõige tähtsam — uhiuus moodne fotoaparaat, täpselt selline, mis on iga fotosõbra unistus. Ja pealekauba anti võitjale ka kaunis vimpel.
|
|
ÄRA KIRJUTA KOMMENTAARIDESSE:
- KELLEGI TEISE INIMESE PÄRISNIME ALL
- INETUSI VÕI ROPPUSI
- SISUTA TEKSTI
NENDE REEGLITE EIRAJAID VÕIDAKSE KARISTADA. ÄRA ESITA SELLEL LEHEKÜLJEL LOETUD LUGUSID VÕI LUULETUSI OMA NIME ALL.
|
|
|
|
 |
|
 |
|
|
|
