Karu kutsus ruttu teised loomad kokku, et arutada, mis lehmaga peale hakata. Tuligi hästi palju loomi, peaaegu kogu metsarahvas saabus kohale. Hakati pead murdma. Osad pakkusid, et lehma peaks ikka metsast välja juhatama, teised leidsid, et ei tasu — vahest annab midagi targemat teha.
Sel moel arutades läks kõigil kõht jube tühjaks. Kõigil läks kõht jah jube tühjaks ja öökull, kõige targem loomade seas, ütles:
„Kuna meil on lehm, ei pea me tühja kõhtu kannatama…”
Kõik kuulasid, kõrv kikkis.
Öökull jätkas:
„Lehm annab ju piima. Lüpsame ta ära ja joome piimast kõhu täis.”
Nii tehtigi. Kui kõigil oli kõht täis, hakati edasi arutama.
Arutati ja kaaluti. Kaaluti ja peeti nõu. Peeti nõu ja ragistati ajusid. Ragistati ajusid ja pandi päid kokku. Lõpuks läks loomadel suure arutamise peale taas kõht tühjaks. Ja öökull, kõige targem loomade seas, ütles jälle:
„Kuna meil on lehm, ei pea me tühja kõhtu kannatama…”
Kõik kuulasid, kõrv kikkis.
Öökull jätkas:
„Lehm annab piima ja piimast saab ju suppi. Lüpsame teda veel natuke ja teeme piimast supi.”
Nii tehtigi. Jänes tõi veel porgandit, kapsast, herneid ja kartuleid ka supi sisse. Küll see supp maitses hea! Kõik pugisid kõhu täis.
„Oeh, kui hea supp oli!” kiitis mäger ja silitas oma trummis kõhtu. „Jätame lehma endale metsa.”
„Ei saa,” ütles rähnionu. „Lehm on inimeste oma ja tuleb neile ilusti tagasi viia.”
Otsustati lehm metsast välja juhatada. Karu ja siil asusid lehmale teejuhiks ja saatsid ta metsast välja.
