Hendrik sai jõuluvana käest suusad.
„Kas pole ilusad!” kiitis ema. „Nüüd hakkad suusatamas käima.”
Hendrik uuris oma kingitust. Varem tal suuski polnudki, oli ainult kelk. See oli suur ja lai ning punane nagu moosiga üle valatud pannkook. Ükskord oli kelk vastu kivi sõitnud ja sellepärast oli tal väike auk sees. Kui kelku eemalt vaadata, jäi mulje, nagu pilgutaks ta lõbusalt silma.
Hendriku arvates sarnanes kelk vanaisaga, kes oli ka paks ja alati sõbralik.
Suusad on hoopis teistsugused. Nad on pikad, kõhnad ja otsast teravad. Peale suuskade oli jõuluvana Hendrikule kinkinud ka kepid. Need on veel peenikesemad. Hendrikule meenutasid nad ühte tuttavat vanatädi. See oli ka kõhn nagu puuoks, kileda häälega ja väga kuri. Kui talle külla mindi, siis pakkus ta alati riisi ja oli vihane, kui Hendrik seda ei söönud.
„Saan nende toigastega veel vaeva näha,” mõtles Hendrik ja põrnitses suuski ning keppe. „Neid on neli, aga mina olen üksi. Kuidas ma neist küll jagu saan?”
Järgmisel päeval otsustasidki isa ja ema, et Hendrik peab suusatama minema.
„Sõitke metsa ja suusatage paar tundi, ma teen niikaua lõuna valmis,” pakkus ema.
Isa nii kaugele minna ei viitsinud.
„Lähme algul parki,” arvas ta. „Las poiss enne ikka natuke harjutab.”
Juba trepist alla minek oli raske. Suusad ajasid end harali nagu kaheksajala haarmed ja kriipisid küüntega seinu.
Pargis aitas isa Hendrikule suusad jala otsa ning sidus kepid käte külge.
„Suusata nüüd,” ütles ta. Isal endal suuski polnud, tema tammus niisama jalalt jalale.
„Miks sina suuski kaasa ei võtnud?” küsis Hendrik.
„Minu suusad on kadunud,” vastas isa rõõmsalt. „Kohe, kui kool ja suusatunnid läbi said, kadusid ära. Juba viisteist aastat on kadunud, kes neid enam üles leiab! Aga sina suusata, mis sa seisad? Niimoodi hakkab külm.”
Joonistanud: Heiki Ernits
|
Hendrik proovis jalgu liigutada. Kohutav! Talle tuli meelde üks film neegerorjadest, kes pidid kõndima, ahelad jalgade ümber. Hendrik tundis ennast täpselt samasuguse vaese orjana. Või siis vangina, kellele kinnitatakse jala külge raske pomm, et ta ei saaks jooksu pista. Või mis siin üldse jooksmisest rääkida! Hendrik suutis astuda ainult paar sammu, siis läksid suusad risti ja ta kukkus pikali.
„Sa ära kõnni, vaid liugle,” õpetas isa Hendrikut püsti aidates.
Hea öelda! Nina hakkas tilkuma, Hendrik tahtis nuusata, aga kus sa saad, kui sulle on kurjavaimu kepid käte ümber seotud! Hendrik päästis käe lahti, nuuskas, tahtis siis keppi maast üles tõsta, aga libises ja kukkus uuesti.
„Proovi veel,” ütles isa.
Hendrik proovis. Väga aeglaselt edasi komberdades õnnestus tal viimaks üks tiir ümber raagus sirelpõõsa sõita. Siis läksid suusad jälle risti.
Isa ohkas kaastundlikult.
„Tead mis, lähme ja joome parem kohvikus kakaod,” pakkus ta.
Kohvikus oli soe ja tore, aga suusad tegid sealgi pahandust. Hendrik oli nad kenasti seina najale püsti pannud. Korraga kukkusid aga suusad kolinal ümber ja virutasid ühele kohvi joovale vanamehele vastu pead.
„Mis see tähendab?” hüüdis kohvikupidaja. „Kes need suusad siia tõi?”
„Vabandust!” pomises isa. „Ma palun tõesti andeks!”
Nad lõpetasid kiiresti oma kakao ja põgenesid kohvikust.
„Kuidas läks?” hüüdis ema, kuuldes isa ja poega tulemas.
„Ellu jäime,” vastas Hendrik.
Isa sidus suusad ja kepid jämeda nööriga kinni ning pistis seinakappi. Suuskade kõverad otsad irvitasid pimedusest nagu hundi lõuad. Isa lõi ukse kinni.
„Homme ma lähen kelgutama,” ütles Hendrik. Paks punane kelk pilgutas talle lustakalt silma.
