„Minu sünnipäev on 24. detsembril. Ma olen jõuluingel!“ naerab Arina. Tänavu sügisel läks ta viimast aastat Tallinna Kaisukaru lasteaeda.
Arina tunnistab, et ega ta varem telesarja „Kodu keset linna“ eriti ei vaadanudki. Seriaali mängima sattus ta tänu oma lasteaia õpetajatele, kes märkasid ajalehes ilmunud kuulutust.
„Nad ütlesid, et ma peaksin proovima, sest ma oskan nii vene kui eesti keelt,“ selgitab Arina. „Läksimegi siis TV 3 stuudiosse castingule ja mind valiti välja! See oli üllatus!!! Nüüd tunnen ma juba kõiki sarja „Kodu keset linna“ kohti ja ka mind võib mõne koha peal leida. Ainult mitte igas seerias!“
Arina vanaema selgitab juurde, et nende peres võetakse tüdruku esinemist televisoonis küll rahulikult, ent samas ka tõsiselt. „Oleme Arinale ütelnud, et see, mis ta teeb, on töö ja see tuleb teha.“
Võtetel tuleb Arinal käia paar-kolm korda nädalas Lasnamäel, kus asub TV3 stuudio. Enne seda antakse tüdrukule stsenaarium. Karola tekst tuleb kodus pähe õppida. „Vanaema loeb mulle ette ja mina katsun meelde jätta,“ ütleb Arina. Mis seal salata — mõnikord on tekstid päris pikad.
Samal päeval, kui me Arinaga kokku saame, on tal tulnud maha mängida stseen pubis, kus töötavad tema isa Sten ja Steni uus naine Marleen. Filmitakse muidugi mitte päris pubis, vaid spetsiaalselt kujundatud stuudios. Režissöör juhatab laest rippuva mikrofoni abil, mida Arina-Karola täpselt tegema peab. Millises suunas vaatama ja nii edasi.
„Steniga räägib Karola eesti keeles, ema Marinaga aga vene keeles. Aga põhiline on ikka eesti keel,“ teab Arina. Tüdruku enda kodukeeleks on vene keel, kuid eesti keele on ta suhu saanud tänu lasteaiale. Järgmisel aastal tahab ta minna eesti kooli katsetele. Arina vanem õde Elina õpib samuti eesti koolis — ta on Tallinna prantsuse lütseumi 9.klassi õpilane.
Kas Arinal on sarjast „Kodu keset linna“ mõni lemmiktegelane?
„Ei ole! Mulle meeldivad kõik tegelased: Niina, Henry, Sten, Marleen, Marina…nad kõik on hästi toredad! Praegu on küll selline tunne, et mängiks veel ja veel!“
Arina tahaks suurena saada ratsutajaks ja näitlejaks. „Hobused on nii armsad,“ kinnitab ta. „Ma muidu armastan kõiki loomi, aga hobuseid kõige rohkem. Suvel käisin ma tihti Ruilas ratsutamas, meie perel on Ääsemel suvekodu. Põhiliselt sõidan ponidega, aga ükskord sain ma isegi suure hobusega proovida! Tema nimi on Gulliver. Kas sa tead, kes oli Gulliver?“
Muidugi tean. See oli mees, kes sattus lilliputtide maale. Suurele hobusele, kes pisikeste ponide hulgas peab hakkama saama, on Gulliver väga hea nimi.
