Et naljakalt kirjutada, tuleb kõdi teha!

25. juuni 2012 07:05
Et naljakalt kirjutada, tuleb kõdi teha!
Foto: Priit Rea
Mai alguses külastas Eestist vene lastekirjanik Grigori Oster, kellelt eesti keeles on ilmunud sellised raamatud nagu „Kahjulikud nõuanded“, „Õuduste kool“ ja „Muinasjutt pisiasjadega“.

Muide, Tähekesega seob Grigori Osterit pikaaegne koostöö. Tema esimene jutt ilmus Tähekese 1975. aastal. „See oli siis, kui teie vanavanemad veel lapsed olid!“ naljatas kirjanik.
10. mail kohtus Oster Tallinna linnaraamatukogus lugejatega. Lugejad küsisid, kirjanik vastas.

Kellest teil rohkem meeldib kirjutada – kas isadest või emadest?
Mulle meeldib kirjutada mõlemast! Kas teate, et vanemad on imelised olevused! Olen ikka kahetsenud, et koolides õpetatakse lastele tunnis kõiksugu huvitavaid kalu ja parasvöötme loomi, kuid mitte lapsevanemate käitumist ja tavasid. Seda oleks väga vaja!

Kust tulevad teie ideed?
Maailmas on selline koht, kus ideed elavad. Ja siis nad liiguvad sellest kohast, kus nad elavad, minu pähe. Aga tegelikult polegi tähtis, kus nad elavad, vaid see, et need ideed tulevad just minu ja mitte kellegi teise pähe.

Aga kuidas te raamatuid kirjutate?
Oo, see on imelihtne! Kõik võivad seda proovida! Kõigepealt tuleb istuda laua taha. Võtta ette puhas paberileht ja kätte pastakas. Ja siis oodata, millal tulevad pähe ideed. Nad tulevad ilmtingimata! Aga kui tahad, et kirjutatu ka naljakas oleks, tuleb ennast kõdistada! Siis hakkad naerma ja ongi naljakas.
Muidugi, minu poeg, kui oli viieaastane, küsis minult kord, mida siis kõdis nii väga naljakat on. Ma ei osanud vastata. Ei oska siiamaani.

Mitu raamatut te olete kirjutanud?
Teate, ma olen nii vana ja raamatuid kirjutanud nii palju, et ei mäleta! Vahest nii kolmekümmend seitse? Või nelikümmend kuus?

Hiljuti ilmus eesti keeles raamat „Muinasjutt pisiasjadega“. Kas te mäletate, kuidas te seda kirjutasite?
Ikka mäletan. Aga see oli ammu, nii aastat kakskümmend viis tagasi. Minu kaks vanemat last olid tookord väikesed. Kirjutasin ühe peatüki valmis ja lugesin selle neile ette. Kui lapsed naersid ja kaasa elasid, siis panin selle osa uude raamatusse.

„Muinasjutt pisiasjadega“ on teie kõige mahukam raamat. Kas kirjutasite seda väga kaua?
Üldse mitte – nii poole aastaga! Seda seetõttu, et olin osa raha juba ette ära saanud ega tahtnud seda tagasi maksta. Muide, kes arvab, et raamat on liiga paks, see võib alustuseks vaadata Youtube’is multikaid pärdikutest (otsige Youtube’is sõna obezyanki alt!). Nende vaatamiseks pole vaja isegi vene keelt osata!

Kas teil eeskujusid ka on?
Muidugi tahaksin ma kirjutada nii kauneid muinasjutte nagu Hans Christian Andersen. Ja et minu raamatute tegelastel oleks nii lahedad sõbrad nagu olid Peeter Paanil. Aga tegelikult on asi selles, et kirjanik mõtleb kirjutades välja terve maailma. Ta on selle maailma looja. Ja selles mõttes on minu eeskujuks muidugi Issand Jumal.

TÄHEKE

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare
 
  KontaktinfoSinu privaatsus Delfis
Copyright © Ekspress Meedia AS. All rights reserved